Sellele küsimusele võiksid paremini vastata eesti riigi kodanikud, kes on sündinud enne aastat 1975. Nemad mäletavad veel nõuka aega, mäletavad tühje kauplusi, leiva ja piima järjekordi, rääkimata lihast vorstist või talvesaabastest. Praegu on lahti viisavabad piirid, noored on käinud läbi pool maailma ja muidugi me kõik tahaksime olla võrdsed Skandinaavia maadega, muidugi on neil elu ilusam, palgad suuremad ja palju muud paremat.

Mõelgem selle üle, mitme aastaga nemad selleni jõudsid ja kui vana on Eesti riik peale taasiseseisvumist. Me ei peaks enda saavutusi võrdlema rikaste lääne riikidega, vaid endiste liiduvabariikidega. 1990. aastal oli elatustase suhteliselt võrdne, aga praegu on Eesti siiski neist kõigist ette jõudnud. See on saavutus, mida tuleks ära märkida. Olen elanud pikka aega kodumaalt kaugel, seepärast oskan väga paljut hinnata ja väga hästi on näha muutusi, mis on toiminud.

Kui toimus “laulev revolutsioon” ja Balti kett, olin kodust kaugel, kuid tundsin uhkust oma rahva üle, selle ühtehoidumise ja tulevikuootuste üle. Olen uuesti Eestis tagasi peaaegu et 10 aastat, mäletan hästi kiiret majandustõusu ja seoses sellega palkade kui ka pensionite tõusu. Kõik arenes liiga kiiresti, elatustase tõusis ja siis järgnes korraga majanduskriis. Paljud ei mõtle, mis oli selle taga, kust see pihta hakkas — kohe olid süüdi valitsus ja Ansip.

Tahaksingi siinkohal vastata küsimusele, mis mulle Eestis meeldib ja mis ei meeldi. Ma armastan oma kodumaad ja oma rahvast, ainult mind teeb kurvaks see, kuidas paljud nii pessimistlikuks on muutunud. Otsitakse vigu, süüdlasi, agiteeritakse Eestist lahkuma, mässama jne. Kallis rahvas, kriis on üle maailma ja hindade tõus sõltub otseselt kütuse ja elektri hinna tõusust. Teame ju väga hästi,et naftat meil ei ole ja hinnad reguleeritakse kusagilt kaugemalt.

Olin pettunud ka siis, kui mind koondati asutuse sulgemise tõttu, aga kuna olin pensioni ealine, siis tuli välja, et olles Eesti kodanik ma ei kuulunud ühegi paragraafi alla. Pensioni saamiseks mul ei olnud Eestis piisavalt tööstaazi. Töötu abiraha saamiseks olin liiga vana st pensioni ealine. Rahvapensioni saamiseks olin liiga noor, olin 62,5aastane. Tänu tervisele ja heale pealehakkamisele leidsin endale siiski töökoha ja tänaseks olen välja töötanud pensioni, mida hakkasin saama 59,5 aasta asemel 64 aastaselt.

Muidu olen eluga igati rahul, olen näinud ilma ja elu mujal ja ma ei vahetaks oma kodu mitte ühegi maa vastu. Elan Saaremaal, siis on väga toredad ja vastutulelikud inimesed. Noortele sooviksin kannatust, igal pool tuleb tööd teha ja niisama ei kuku midagi sülle. Armastagem oma isamaad, meil on ilus loodus, viimasel ajal ka ilusad suved, puhas õhk ja suhteliselt turvaline.

Tööpuudus on igal pool ja kui vaadata ringi, siis on raske leida riiki, kus rahvas oleks rahul või ei kiruks valitsust. Ärgem võtkem eeskuju mässajatest, sest lõhkumise ja põletamisega majanduskasvu ei saavuta. Jäägem siiski optimistideks, elus on alati tõusud ja möönad, see mis praegu Eestis toimub on paratamatus, sest oleme liiga väike riik, et mitte osa saada toimuvast maailmas. Ka kõige suuremad riigid on üksteisest sõltuvad. Pea püsti, elu läheb edasi, armastagem oma Kodumaad!