MEIE EESTI 20: Einar Eiland: Taasiseseisvumise olemus ja allakäik
Eesti iseseisvuse teine alustala pärineb Eestimaa Päästmise Komitee poolt koostatud „Manifestist kõigile Eestimaa rahvastele“, millest loeme: „Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.“
Samal päeval avaldatud Eestimaa Päästmise Komitee otsusest Nr 1. (mida võib ühtlasi lugeda Eesti Vabariigi esimeseks seaduseks) loeme: „Kirjutame kõigile kodanikkudele ja ametnikkudele, kus nad ka ei teeniks, ette, kõik abinõud tarvitusele võtta, et Eestist mitte mingisugust riigi varandust välja ei veetaks ja ei hävitataks, sest see varandus on nüüdsest peale Eesti vabariigi omandus.“
Taasiseseisvumise üheks suurimaks Baltimaade ühistegevlikuks ja omaalgatuslikuks ürituseks kujunes Balti kett, mille ühtseks sõnumiks oli hüüdlause „Eestimaa on meie kätes“.
Seda kõike lugedes tekib küsimus, kelle kätes on siis Eestimaa kakskümmend aastat peale taasiseseisvumist. Kas igale riigi kodanikule on arusaadav, kelle huvisid esindab ja kaitseb see taasiseseisvunud ja rahva huvides taastatud riik? Kas selle taasiseseisvunud riigi kodanik saab öelda, et see riik eksisteerib minu huvides?
Kui lootusrikkalt ja millise perspektiivitundega suudame vaadata tulevikku? Või ongi selle sünonüümiks kujunemas hea palgaga töökoht Soome riigi ülesehitamisel? Milline peaks olema kord ja õiglus, mille alusel enda kodusid ehitada? Või ongi eesmärk koondada enda rahvast kivilinnadesse, olles vaid odav tööjõud ja teenimisvahend võõramaise kapitali huvides?
Milline on meie rahva ja tema teenistuses oleva riigi tegevus riigikaitsel, mille lahutamatuks osaks peaks olema olukord, kus „Eestist mitte mingisugust riigi varandust välja ei veetaks ja ei hävitataks, sest see varandus on nüüdsest peale Eesti vabariigi omandus“? See lause viitab ühtlasi nii rahva kui tema omanduses oleva riigi omandisuhete arengutele ja arengutulemustele. Paraku räägivad varemeis ääremaad vaid kapitali, teadmist, oskuste ja muude ressursside väljavoolust ja sellest tulenevast ääremaastumise jätkumisest.
See seab kahtluse alla meie riikliku identiteedi põhiteesi, mille kohaselt peaks riik omama võimet koondada „kõiki kodumaa poegi ja tütreid, ühinema kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös!“ Praeguseks on meie oluline arendusressurss ühinenud liinilaevade piletitulu kasvatamise heaks ja koondunud välisriikide ülesehitustöödele. Või on siingi igal eestlasel enda arusaam nii rahvusest, riigist kui rahvusriigist ja teadmisest, kuhu see tuleks ehitada?
Või piirdubki eestluse mõiste vaid enda kartulimaaga? Kuid ka seda on kivilinnadesse koondunud rahval väga keeruline omada.
Vabaduse mõiste on devalveerunud ja on asendumas valikuvõimaluste rohkusega poeleti ääres, sama eesmärki kannab ka poliitika. Paraku ei ole töökoht välisriigis valikuvabadus, vaid sundsituatsioon ja näitab tööandaja ehk riigi tegematajätmise taset ja naaberriigi valitsuse töökvaliteeti, millest jätkub ka naabrite tööga varustamiseks.
Järelduvalt suudetakse meie seadusandjate kvaliteeti hinnata seaduste väljalaskmise arvu, mitte nende kasulikkusega ja rakenduvusega ühiskonnaarengule. Meie tänane seaduste maht ulatub tänaseks 80 000 lehekülje Euroopa liidu õigusaktideni, millele lisanduvad veel Eesti omad. Seega tõstatub küsimus — kas see on töö võit?
Väljarände rohkus viitab siinkohal vaid seadusandluse kaudu loodud olude mittesobivusele rahvale ja ilmsele riigi mittevastamisele rahva ootustele. Valikurohkus on paraku kaasa toonud nende täitmise valikulisuse. Bürokratiseerunud riike iseloomustab aga alatine lahendusideede puudus. Nii saamegi uute algatuste kohta teada, et ressursse ei ole. Ei ole teadmisi, tahtmist, oskusi ega raha.
See on viinud ametkondliku ja poliitilise vabaduseni, mis võimaldab lubada mida iganes ja ühiskondliku vabaduseni olla rahul sellega, mis on olemas. Riik, mis taasiseseisvus teadmisega, et Eesti maa on meie ehk rahva) kätes, on osutunud illusoorseks müüdiks.
Kui laps läheb kooli ilma püstitatud ülesande esitamiseta ja sealt kahe saab, siis on see paha. Kui riik aga enda rahva poolt püstitatud eesmärkidega hakkama ei saa, siis tuleb välja, et see on paratamatus, mille põhjendamiseks piisab väitest, et oludega tuleb kohanduda. See on idiotism, sest praktikas tähendaks see taguotsa kasvatamist urvaplaastrikindlaks õppimisvõime arendamise asemel.
Kuid just seda teed on läinud meie riigiasutused. Kuidas muudmoodi nimetada olukorda, kus suhkrutrahvi maksmise, NATO nõuete, Kreeka võlakriisi, Iraagi okupeerimise ja muude arengute organiseerimisega tegelevad terved ametkonnad, kuid selle iseseisvunud maa rahvast on kujunenud kerjus, turist, töötu või sõjapõgenik tema enda loodud riigis.
Ühiskondliku ühistegevuseni viivast arengusuunast on aga kujunenud tabu, mis kõigutab ametkondade ja poliitika mugavuspositsioone. Ilmselt peab alustama jälle nullist ehk sealtsamast, kuhu see riik 20 aastat tagasi toppama jäi.
Delfi korraldab iseseisvumise taastamise järgsest perioodist kõnelevate lugude võistluse “Meie Eesti”. Võistlus kestab 20. augustini 2011. Parimad lood avaldatakse Delfi arvamusrubriigis. Kõige parema loo valivad hääletusel Delfi lugejad.
Saada oma lugu aadressile arvamus@delfi.ee märkusega “Meie Eesti 20”. Lood peaksid olema vähemalt 2500 ja maksimaalselt 4500 tähemärgi pikkused ehk 1-2 masinakirjalehekülge pikad.
Kirjuta vabadusest ja võida priius! Parima loo autor saab auhinnaks Toyota Priuse kasutusõiguse koos paagitäie kütusega terveks nädalavahetuseks vabalt valitud ajal. Info: www.minirent.ee
