MEIE EESTI 20: Avo Tamme: Kas sellist Eestit me tahtsimegi?

 (26)
MEIE EESTI 20: Avo Tamme: Kas sellist Eestit me tahtsimegi?
Scanpix

Selline pealkiri ei luba mul piiksatadagi, sest ma ei tea, kes on me. Saan rääkida ainult enda nimel ja see on minu isiklik arvamus. Tunnen ühtekuuluvust nendega, kes käisid sel suvel noorte laulupeol. Nii nendega, kes käisid esinemas, kui nendega, kes kuulamas. Siis on veelseltskond, kes “Teeme ära” loosungi alla on kogunenud. Usaldan neid.

Võib-olla veel ka nendega, kes ei jõua omale hambaid suhu osta ja häbenevad seetõttu naeratada. Häda ei anna häbeneda, ütleb Eesti vanasõna, aga see ei pea ilmselt paika.

Olen nõus ka Rein Rauaga, et Eestil puudub mentaliteet, ilma milleta ei ole võimalik maailmas läbi lüüa. Oh seda eesti keelt küll! Läbi lüüa, see kõlab mannetult ja agressiivselt. Rein Raud nimetas seda jätkusuutlikkuseks. Jälle tore sõna, aga kuidagi venivalt maavillane.

Ma ei ole rahul iseenda väljendusoskusega. Lihtsalt ei leia õigeid sõnu, sest ei soovi heameelega kasutada neid vähemusele tuntud võõrsõnu, mis teevad jutu igavaks ja ametlikuks.

Paljude kultuuride kooseksisteerimine ei ole siiani head toonud, arvan minagi ja usun Eestile hea olevat selles liinis umbes sama rada minna nagu siiani. Religioossete kogunemispaikade ehitamist teatud linnaosadesse ei pea ma õigeks.

Eesti ei ole nii suur, et suudaks oma pisikesel pinnal välja kannatada uskude paabelit nende täies hiilguses. Sellisel juhul kaoks eestlane lõpuks päris ära, või taandataks näiteks ainult Kalamaja või Kopli liinide kanti. Miks mitte ka ainult Rocca al Mare rahvusparki, kuhu siis Tallinna “päriselanikud” väärikatest rajoonidest nagu Lasnamäe, tulevad pühapäeviti lastele Eesti aborigeene näitama. Lastele räägitaks, et nendel polnud enne meie tulekut midagi ja pole ka nüüd, näete kuidas nad soovisid elada, õlgkatuse all veskikive keerutades. Nüüd aga on Tallinn ikkagi maailmalinnade väike koopia ja kes oskab, suudab ka siin rikkaks ja võimukaks saada.

Seotud lood:

Sellist Eestit ma ei sooviks.

Teeksin siinkohal paranduse ka pealkirja. Nimelt teen ma suurt vahet sõnadel tahtma ja soovima. Tahtmine viitab kuidagi jõuliselt teerulliga ülesõitmisele, mida praeguses Eestis pea igal pool kohata võib. Soovimine on hoopis sõbralikum ja inimlikum väljend, mis tekitab usaldust. Nii esitaksin mina selle sama pealkirjas püstitatud küsimuse hoopis kujul “Kas sellist Eestit eesti rahvas sooviski?” Võiks ju küsida ka ametlikumalt “Kas sellist Eestit eesti kodanikud soovisidki?” Kas on erinevus? Muidugi on, aga see jäägu igaühe maitse asjaks.

Veel tunnen ma üsna suurt poolehoidu tiibetlaste vastu ja eriti seetõttu, et nad pole püüdnudki Eestisse hakata ehitama omi kombetalituse hooneid. Käivad ainult külas ja lahkuvad sõbralikult jälle laia maailma oma häda kuulutama, või ka kodumaale, küll kannatama, kuid oma päriskoju, soovimata näiteks Londonisse või ka Tallinnasse elama jäädagi. Veel tunnen suurt poolehoidu nende vastu seetõttu, et nad ei ole valinud relvastatud vastupanu teed, nagu paljud Euroopa rahvad: iirlased, šotlased, Balkani rahvad jt.

Sooviksin eestlastele sama suurt kannatlikkust ja head suutlikkust omi eesmärke ellu viies. Siinkohal olekski hea vihjata, millist Eestit siis mina soovisin, kui Eesti vabariik jälle iseseisvana ja rõõmsana õitsele lõi.

Seda on väga lihtne öelda: omnilist.

Pisut keerulisem on seda seletada, sest see õpetus pole Hiiumaast palju kaugemale jõudnud, kuigi tema seemneid on juba Euroopas ja Ameerikaski.

Omnilise õpetuse põhiprintsiipideks on eetilisel alusel põhineva vägivallatu vabaduse ja usalduse arukas koostoime. Tavaliselt räägitakse nendest asjadest ükshaaval ja eraldi, mis ei ole siiani häid tagajärgi toonud. Süsteem hakkab aga toimima alles siis, kui kõiki neid printsiipe kompleksselt arvesse võetakse. Tean ka põhjust, miks seda siiani pole saadud kasutada. Asi tundub esmapilgul liiga lihtne, et seda tõsiselt võtta. Teiseks, ja lausa surmavalt oluliseks osutub asjaolu, et selliselt toimides jäävad paljudel hirmrikastel tegelastel ja organisatsioonidel hiigelkasumid tunduvalt väiksemaks.

Kui nüüd proovida elementaarselt asju seletada, tuleks küsida: “Kas Eesti on eetiline?” (kas kõik selles riigis toimib eetiliselt?) Vastuse annab igaüks iseendale ise. Mina arvan, et ei ole.

Teiseks tuleks küsida: “Kas Eesti on vägivallatu?” (kas kõik sellesriigis toimib vägivallatult?) Mina arvan, et mitte.

Kolmandaks tuleks küsida: “Kas Eesti on vaba?” (kas kõik selle riigikodanikud saavad vabalt omi mõtteid esitada, unistusi teostada jne?) Mina arvan, et mitte.

Neljandaks tuleks küsida: “Kas Eesti on usaldusväärne?” (kas kõikmaailma riigid saavad öelda “jah!?”) Mina arvan, et mitte.

Viiendaks tuleks küsida: “Kas Eesti riik toimib arukalt?” (kas suuremosa sellest, mis toimub, on arukas?) Mina arvan, et ei ole.

Sellele vaatamata tundub mulle siin riigis eestlasena elamine jaolemine õige ning koguni arukas.

Minu arukus ilmneb selles, et ma püüan ise neid põhimõtteid oma elus rakendada ja uskuge või mitte, see toimib. Ma olen siin Eesti riigis isegi õnnelik. Mulle tundub, et kui mina olen eetiline, vägivallatu, vaba, usaldav ja usaldusväärne ning püüan arukalt neid põhimõtteid järgida, siis toob see mingi pisikese killu usaldusväärsust juurde ka Eesti riigile.

Kujutage nüüd ette, kui igaüks selle poole püüdleks. Selleks ei ole vaja Dalai-laama kombel mööda maailma rännata ja headust kuulutada. Eestile piisab, kui me ise siin ja praegu eetilised, vägivallatud ja vabad oleme ning üksteist usaldades arukalt omi asju ajame. Nii lihtne see ongi.

Omnilisse õpetusse kuulub veel käputäis täpsustavaid ja hõlbustavaid põhimõtteid. Kui suudame eelnenud põhimõtteid omaks võtta käsuta, toimivad need hõlpsamalt. Kui suudame mitte keelata neid, kes omnilisi põhimõtteid eiravad, oleme õigel teel. Kui ei ähvarda kedagi, kes omnilised ei ole, võime lugeda end hästi arenenuiks. Kui suudame jätta karistamata neid, kes on omniliste põhimõtete vastu eksinud, võime öelda, et oleme aru saanud, mis on omniline õpetus.

Kui tänases Eestis oleks üks protsent inimesi, kes sooviksid selliselt elada, oleks põhjust rõõmustada. Ma rõõmustan ette, et see kunagi nii saab olema.