Meeste mängud

Raske on üllatada kedagi uudisega, et Iraagis käib sõda. Täiesti tavaline sõda, mida me ajaloos ennemgi oleme näinud — sõdurid, lennukid, pommid hävitamas inimesi ja nende kodusid.

Täpselt nii nagu me oleme näinud filmides ja mängime oma arvutites. Sõja tulemus on ka tavaliselt üks — keegi kes on tugevam või targem, lõpuks võidab ja saab vastase maa endale. Alati muidugi nii ka ei lähe, tuleb meelde, et ajalootunnis räägiti sõjast, mille nimi oli saja-aastane sõda.

Huvitav, kas see sõda oli ka alguses nädala pikkune mõeldud, et käime siuh-viuh ära. Kõik, kes näevad meie sõdureid, arvavad automaatselt, et vabastajad on tulnud ning asetavad sõdurpoisi kiivrile ja oma kodumajale suunatud kahuritorule lillepärjad.

Sõda on positsioonimäng, kus jagatakse edukatele autasusid, mõnikord ka postuumselt, aga lesk saab vähemalt uhke olla, kui tema abikaasa langeb õiglase eesmärgi nimel. Eesti jaoks on sõda Iraagis midagi kauget ja ebaselget. Meil on siin olulisematki teha. Meil mehed mängivad praegu võimuga kõrgemal tasemel. Siin on omad kangelased, kes teavad kuidas Eestit võidule viia. Ega ringmäng Vabariigi Valitsuse kohtade ümber pole samuti kerge. Liivakast on üpris kitsuke ja trügimine päris tihe.

Kogu kasutuses olev hall ajumass tuleb rakendada ühe eesmärgi nimel. Päris tülikas muidugi, et vahepeal tuleb ka välisasjadega tegeleda. Samas, mis siin ikka keerulist on — USA ju lubas, et kui meie NATOsse läheme, siis meie hirm sõjalise kallaletungi koha pealt on ju murtud. Tähtsad mehed Ameerikast surusid kätt ja lubasid, et kui meie oleme tublid, siis nemad aitavad meid alati. Ameerika on ju võimas maa — majandus on neil arenenud ja juhid on neil targad. Las nemad otsustavad, meie oleme nõus ja rahvale jääb mulje, et olemegi ise targad. Samas saame rahulikult kodumaal võimupiruka jagamisega tegeleda.

See, et me kogemata kirjutasime alla paberile, mis prantslasi vihastas — no kuulge, mida need prantslased üldse teavad? Prantsusmaa pole ju maailmas oma kogutoodangult isegi mitte teisel kohal, pealegi joovad nad liiga palju veini ja peavad ennast liiga ülbelt üleval — kas Jacques Chirac on kunagi näiteks meie peaministriga kätt surunud? Ei ole, ülbe mees, Eestis ka pole käinud. Las Prantsusmaa tegeleb Euroopa Liitu puudutavate küsimustega — me ju oleme alati kõigega nõus olnud, mida meilt on sealtpoolt nõutud, aga sõjalises mõttes pole neist mingit kasu.

Ega meie pole ainukesed, kes USA sõjalist vaistu usaldavad, teised Ida-Euroopa maad olid ju ka kõik nõus, et Iraak tuleb desarmeerida ja selleks, et Saddamil poleks kedagi ahistada on tark Iraagi rahvas osaliselt Iraagist välja minema sundida. Mõni neist võib ju küll kogemata ka mõne pommi ette jääda, aga kuulge, ega Ameerika sõdurid siis ainult iraaklasi ei lase — ameerika sõdurid on ka hulga Inglismaalt pärit sõdureid maha lasknud, ärge arvake, et me ainult vastaseid laseme, demokraatia tingimustes ei saa sõjas vahet teha, kas on inglane või iraaklane, ega kaugele ei saa aru ju mis keeles ta räägib? Mis pistmist on Eestil üldse sõjaga — mitte mingisugust. Teate, poliitikutel on tähtsamatki teha kui mõelda mis toimub meist tuhandete kilomeetrite kaugusel. Meie oleme oma sõna öelnud.

See, et turu-uuringud näitavad Eesti rahva vastumeelsust Iraagis toimuva suhtes, pole ju oluline, valimised näitasid, et rahvas usaldab valitud juhte. Ahh, et kooliõpilased korraldasid USA saatkonna ees korralageduse — no sellega on ju tegeletud — kõik kuulati üle, suuremalt jaolt on nad kriminaalid ja nulltolerants kõigile, kes oma meeleavaldust registreerida ei taha.