Sellest hoolimata lähenetakse meil probleemidele lapsikute ja mitte millekski kohustavate võtetega.

Inimestesse suhtutakse kui tööjõudu ja valimisteks vajalikku massi, kes on ühele või teisele erakonnale hääle võlgu juba pelgalt selle eest, et hing sees. Ühed poliitilised jõud lubavad makse tõsta, teised jälle langetada, kolmandad üldse ettevõtluse jõuvõtetega maakohtadesse ümber kolida. Kõigest sellest jääb mulje, et silmaklappidega poliitikud ei taha kuidagi tunnistada fakti, et tühjaks kuivavat supikaussi viimaste tilkade ümberjagamisega täis ei saa.

Ühes asjas olen meie peaministriga nõus — riik peab olema õhuke.

Samas on riigi üks peamisi ülesandeid ettevõtlusele soodsa keskkonna tekitamine. Praegune keskkond aga meenutab umbe kasvanud tiiki. Iga tee, mille üks ots on kinni, on tupik. Tupik on aga selline paik, kuhu keegi ei soovi investeerida ega ka elama asuda.

Samas näitab ainuüksi maailma kaardile pilgu peale viskamine, et meil on asukoha poolest selge eelis ja me võiksime elada mitte halvemini kui Hongkong, Singapur või miks mitte nagu Šveits. Mingit kosmoseteadust pole siin ju tarvis. Tuleb lihtsalt muuta see kinnikasvanud konnatiik uuesti huvitavaks platsdarmiks, kuhu tahetakse investeerida, kus tahetakse elada ning mis oleks selle maailmajao innovatiivne mootor.

Selleks aga peame me kõiges oma naabritega hästi läbi saama. Täna muidugi sellise stagneerunud valitsusega seda ei näi küll juhtuvat. Jääb mulje, et otsitakse kõikvõimalikke mõeldavaid ja mõeldamatuid põhjendusi selleks, et naabriga tülis olla.

Pole vaja kogu aeg Brüsseli ja Washingtoni poole kael kõveras kiigata ja sealt korraldusi oodata. Prantsusmaa, Itaalia ja Hispaania näiteks saavad suurepäraselt kokku leppida Alžeeria ja Marokoga Vahemere maade liidu osas, kes siis keelab meil midagi analoogset Läänemere ääres korraldada.

Meie paljukirutud väiksus tuleb muuta eeliseks. See võimaldab meil muutustele tänases globaliseeruvas maailmas kiiresti reageerida, olla selles maailmas esimeste seas, mitte aga sörkida kopitama kippuva Euroopa sabas.

Samuti pole rahvast vaja hirmutada ei võimalike oponentide võimuletulekuga ega Vene ohuga. Viimase puhul võiks arvestada tõsiasjaga, et me oleme Euroopa Liidus ja meid on seal 500 miljonit idanaabri 130 miljoni vastu. Huvitav, kes siin kellele ohtu kujutab — eriti, kui veel arvestada nende naabri, 1,3-miljardilise elanikkonnaga maanäljas Hiinaga.

Samas ei usu ma, et kaine mõistus ja targad sõnad oleks Eestist kadunud. Lihtsalt neid summutavaid sordiine hoiab keegi õige tugevalt paigas.