Kümmekond aastat tagasi Hansapanga konverentsi avades sõnastas president Lennart Meri ilmselt kõigi aegade enim tsiteeritud Eesti ettevõtlust puudutava mõttetera, mis kokkuvõtvalt kõlas nii: "Iga Eesti ettevõtja peab otsima oma Nokiat." Mis on siis sellest ajast saadik juhtunud?

Esiteks muidugi ei ole otsitav pidanud sel ajal olulist turundusraha investeerima, sest lisaks ettevõtjatele otsisid Nokiat ka kõik kodanikud oma kodupoest.

Teiseks ei ole meil enam Lennart Merit, kes seisis vastu keskpärasuse võidukäigule - nahutas, aga ka julgustas ja toetas ettevõtjaid. Tehes seda alati teravmeelselt, tänases mõistes siis uudis künnist ületavalt, ja tihti vastuollu minnes avaliku arvamusega. Võib-olla just seepärast moodustasid paarkümmend mõjukat Eesti ettevõtjat presidendi sõnumi levitamiseks ja jäädvustamiseks veel tema eluajal vastava sihtasutuse.

Kolmandaks ei ole meil enam Hansapanga-nimelist panka, kuigi oma olemuselt ei ole see asutus kuskile kadunud, Rootsi riigi armust ei kao ja veelgi enam - meil on seal oma mees juhtkonnas. Loodetavalt pikaks ajaks. Koos Hannes Tamjärvega Hansapanka tüürinud Jüri Mõisa tõdemus, et Hansapank jäigi heade uudiste pangaks, on eriti tabav just tänavusügiseste pangandusmaailma uudiste taustal.

Mõisa järel panka juhtinud Indrek Neivelt veedab lõviosa oma ajast Eestist eemal. Tema vaimne lahkumine sai alguse 2002 Hansapanga konverentsi päeval, kui külalised lugesid konverentsi materjalide kõrval esilehelt pangajuhi maksuvaidlusest, mille algallikas oli ajalehe lifti jäetud ümbrik konfidentsiaalsete maksuandmetega. Andmetega, mis olid teada vaid maksumaksjale ja maksukogujale. Seda neljandaks.

Eesti senine edu on suuresti ettevõtjate, väikeste ja suurte ettevõtjate kollektiivse riskijulguse vili. Liigagi paljud on selleks ohverdanud perekondliku õnne ja tervise.