Meeli Hunt: Üks uskumatult hea päev
Köögist hoovab head kohvilõhna. Elukaaslane loeb lehti ja mind nähes lööb ta nägu särama. „Sa oled armas, sellise poolunise ja unesoojana“. Uskumatu. Ja ilus.
Voldin lahti ajalehe. Mitte ühtegi halba uudist. Kõik on Eesti riigis hästi — nädalavahetusel pole surma saanud ükski auto-uljaspea, maha ei ole põlenud ükski maja. Pommuudisena on poliitikud jõudnud kokkuleppele — kogu edasine tegevus käib riigi parema elu nimel. Vaenukirved ja erimeelsused on maetud.
Uskmatult keeran lahti raadio — puha tõsi! Õpetajad, kiirabitöötajad, päästetöötajad on päästetud. Töötutele on leitud rakendust, kodututele kodu ja tegevus. Perevägivalda ei ole ja kõik lapsed on saanud koha lasteaias.
Tunne on nagu Pallel lasteraamatust, kes hommikul ärgates leiab end ihuüksi maailmast ja ei usu oma silmi.
Sõidan tööle. Ükski autojuht maanteel ega linnatänaval ei ülbitse. Tööl teretavad kõik üksteis, ümberringi on naerul näod. Kolleegid ja ülemused on rõõmsameelsed, jätkub isegi häid sõnu eelnevate päevade tegemiste kohta. Keegi ei karju, keegi ei klatshi ega halvusta. Isegi ilmselged ebaõnnustunud projektid arutatakse üheskoos rahumeelselt läbi ja leitakse lahendus.
Nõidusemäng kestab õhtuni. Kogu päeva jooksul mitte ühtegi kurja pilku või halba sõna. Tuju on laes.
Helistan emale. Ka temal on kõik hästi läinud. Bussis pakutud suisa istet, õel naabrimutt aga tulnud pannkookidega külla lepitust pakkuma. Kontrollkõne sõbrale kinnitab sama. Isegi üks pikaajaline vaenajast kolleeg tulnud ja löönud käe pihku — lõpetagem see vana asi, mul hoopis parem mõte, tule, ma räägin.
Kõlab nagu Rosamunde Pilcheri lääge seebikas?
Ometi on mingi põhjus, miks inimesed taolisi filme vaatavad ja vajavad. Need on õnneliku lõpuga filmid, kus kurjuse üle saavutab võidu inimlik headus. Omalaadsed moodsad muinasjutud. Vaatad ja tead, et see on võimatu, aga ikkagi…..
Tegelikus elus sünnib imesid vähe, ometi ootame me seda kõik. Isegi kui me seda ei tunnista. Ka kõige raskemas ja halvemas olukorras. Eriti praegu, mil maailmas on palju asju, mis ei meenuta õnnelikku muinasjuttu. Küllap võimendab seda ka pime aeg meie ümber.
Pika jutu lõpetuseks teen ettepaneku luua oma ime. Leida üks päev detsembris, mil me olemegi üksteise vastu heatahtlikud, sõbralikud, arusaavad, tolerantsed, kaastundvad, abipakkuvad, leppivad. Nimetagem see päev Hea Teo Päevaks, mil igaüks võib teha midagi head.
Olgu selleks toidupala viimine ja pai loomade varjupaigas olevale üksikule loomahingele või kingipakike hoolde-, laste- või turvakodus olevale inimhingele. Ja kui pole aega midagi konkreetset teha, siis olla vähemalt hea ja salliv ümbritsevate inimeste vastu. Isegi kui mõnele tahaks nähvata.
Sel päeval võib rahumeeles minna ja ära klattida mõne ammuse arusaamatuse või untsu läinud teo, seda karistuseta ja tänitamiseta. Tagastada ammu laenatud ese, olgu selleks raamatukogust võetud raamat või naabrilt laenuks küsitud tööriist. Käia oma vanema sugulase või naabrimemme juures, kes jäänud üksikuks. Lohutada oma kurvaks jäänud sõpra või kolleegi. Ja kui ideid ei ole, siis pakkuda mõnda oma hääd tegu Õnnepangas.
Ehk siis unustada sinisilmselt ja heas mõttes trotsides üheks päevaks tõelisus, et maailmas kehtivad omad ellujäämis- ja konkurentsireeglid. Olgu see üks päev vahetult enne jõuluaega selleks, et anda endale võimalus teha rõõmu kellelgi, kes seda vajab kuid sugugi oodatagi ei oska, tunda end seeläbi paremana ja rõõmsamana, olla tavapärasest hoolivam ja tähelepanelikum.
Ja mis kõige tähtsam — keegi ei pea sind hea tegemise pärast napakaks või naiivseks.
Kas teeme ära? Näiteks homme, 10. detsembril. Ja kui õnneks läheb, siis aasta pärast uuesti.
P.S. Räägi oma heast mõttest sõbrale. Alustame väiksest. Uskuge, ka kõige väiksem hea tegu muudab maailma.
Meeli Hunt on üks Eesti paljudest töötutest, kes kirjutab Delfis korra nädalas arvamusloo päevani, mil ta uuesti töökoha leiab.
