Oma töötu eelarvest olen eraldanud nende toetuseks iganädalaselt paarikilose sihvkakoti ja maksimarketist 3-4 allahinnatud saiapätsi. Omamoodi kohalik töötute abikassa. Hetkel nad tõuke ei hävita, aga küllap kevadepoole taas tööle asuvad. Seni vaja hädalisi toetada.

Vaatad "kohalike töötute" elavat sehkendamist ja jäädki vaatama, hing sees hell. Vähemalt mingigi missioon elus.Keegi vajab sind.

Telefon vaikib juba nädalaid. Ja ongi parem. Iga kutsung paneb võpatama ja tekitab minipaanika. Ei tahagi enam kellegagi suhelda. Siin omaette, lume keskel, vaikuses on hää olla. Ükspäev lugesin neile läbi aknaklaasi Juhan Liivi luuletust. Et kuidas tihane lendas mu aknale, kurgu alt valge, kõht kollane. Vaevalt, et nad kuulsid, see pigem nii enda jaoks lugemine. Aga kuidagi tore oli, nagu oleks selle kurvameelse kirjutajaga ühiselt seda lindude toimetamist vaadanud.

Kummaline kuidas vahepealses eluvaakumis on need pisikesed elusad olevused muutunud nii oluliseks. Nagu juhtlõngaks, kes hoiavad üleval sinu igapäevase elu ja olemise mõtet. Vaatad hommikul nende nõututut otsingut ja kui siis välja tõttad ja toidukotti krabistad, läheb lahti selliseks hõiskamiseks ja tiibade vurinaks, et oi-oi. Sõnaga, hing jälle hell nagu meie armsal meisterlaulikul, Liiivil.

Vanasti hoidis eakaid maal elavaid memmesid-taate elus teadmine, et hommikul ootab laudas lambapaar, lehm ja põrsas. Need sundisid varavalges üles tõusma ja seakartulid pliidile podisema panema, õuest jäätunud kaevuraketega võitlust pidades joogivett tooma. Suvel aga tuli vaatamata haigetele jalgadele hein ära teha ning kartulipõld harida.

Elu mõte oli sellisel viisil olemas. Mul siis nüüd tihased. Aga mõnel ilmselt koer, kass, viirpapagoi või hiir puuris. Aga kui paljudele vaatab hommikul otsa mitu küsivat lapse silmapaari?

Vist olen otsapidi triivimas psühholoogide poolt ette ennustatud apaatia etappi. Vaikus ja rahu on head. Omad vaiksed mõtted triivivad talvises karguses. Kui hommikul kartlikult värsked lehed lahti lööd, siis vaatab sealt vastu kurb masu ja masendus - punane kukk põletanud halastamatult inimelusid, keegi tahab kellelegi nimelist tänavat tekitada, vääramatul sammul, nagu jääaeg roomab lähemale vaikiv ajastu, mis mähib riigi-info saladusloori. Loori varjus on näiteks hea osta topskitest töötute jaoks sugulase käest miljoni eest nänni.

Kui mitu tonni sihvkasid selle eest oleks tihastele saanud, taban end poolnaljaga kalkuleerimas. Kui mitu küsvat silmapaari oleks see miljon muutnud rõõmsamaks?

Pehme demagogia, tean isegi :)

Aga järjest rohkem iInimesi langeb rivist välja - töötus murrab halastamatumalt kui puane kukk. Loeme lehest, et taas süüdi töötute armee, kes kasvatab maksukoormust. Isegi vihastada ei viitsi enam. Ka demagoogia ju?

Kuidagi järjest mõttetum on see olukord.

Miks nii sünged mõtted?

Jah, mul on vedanud, sest loodetavalt väljun peagi töötute armeest. Veel ei taha ära sõnuda. Tänutunne on hinges, aga kergendust pole. Süda on raske. Mingi kummaline reetmise tunne, nagu õnnelikul, kes septembrikuises jäises tormis leidnud lainetel hulpiva päästepaadi. Ja kellegi abivalmis käed tirivad su jahtuma kippuva keha lainetest.
Aga ülejäänud 100 000 hulpivat hädalist?

Uppuja päästmine on uppuja enda asi, ütleb irooniliselt rahvasõna. Kas see ikka on alati nii? Järjest rohkem näen, kuidas taas mõne inimese silmis jaks jahtub ja laine uue ohvri neelab.

Pärast viimast online intervjuud sain kirja ühelt üksikult pereemalt: "Tööd pole, kolm last kasvatada, laste isa kergitas kaabut. Varsti keeratakse välja elekter. Hommikul saadan lapsed kooli ja mulle vaatavad vastu küsivad silmad. Tööd pole. Kui saaks, teeksin käsitööd, sest oskan kududa, heegeldada ja õmmelda. Palun aidake".

Loed seda ja jälle tahad karjuda nagu mees Edvard Munchi maalilt. Abitult, ängis ...

Tean, et taas tööl olles ei unusta ma kogetut. Seda unustada on võimatu. Selgunud on sinu õiged sõbrad, selgeks oled saanud, millised on sinu enda tugevused ja nõrkused. Selgeks on saanud, et inimene ei suuda olla oma muredega üksi. Lähedased ja sõbrad on sinu päästjad. Aga ka siin, kõige ustavamate elu- ja võitluskaaslaste hulgas on valusaid kaotusi. Paraku. Elu on karm.

Kas ja kuidas suudan uues olukorras endiseid saatusekaaslasi aidata, ma ei oska öelda. Tean vaid seda, et need 100 000 merre hulpima jäävat kaaslast on hädas ja ootavad väiksematki signaali ja kinnitust, et ühiskond ning riik vajavad neid. Et neil on lootust. Vaid siis peavad nad vastu ja ujuvad kaldale. Jah, vaid siis.