Meeli Hunt: Kojulendamise vene rulett

 (47)
meeli hunt
Postimees/Scanpix

Iga kord, kui olen Eestist ära olnud, pöördun tagasi vaikse hirmuga südames. Olgu siis tegu ühe nädala või kahe kuuga. Vahet pole, tagasitulek on alati nagu vene rulett. Iial ei tea, kas sinu lennu nurjab mõnes naaberlennujaamas toimuv streik, ärakukkuv tiivik või elektrooniline pisihäire kütusepaagi klapi anduris.

Kas keegi suudab meenutada, millal viimati mõni lend ära jäeti kehva ilma tõttu?

Minul juhtus see viimati ajal, kui Eestis lendas veel Aeroflot. Olin Londonist tagasi pöördumas ja just nagu kiuste oli lennuhommikul linnas meeletu udu, kuigi kõik eelnevad päevad oli säranud päike. Liiklus praktiliselt seisis sel hommikul ja hilinemine lennule oli enam kui kindel. Viimases agoonilises ja tulutult lõppenud katses miilidepikkusest teosammul liikuvast autorivist mööda saada tuli autojuht heale mõttele - aga selle uduga ei lenda ju ükski lennuk! Lennujaamas selgus, et tõepoolest ei lenda, väja arvatud üks - Aeroflot.

Kümnekond aastat tagasi lendasin aga koju juba armsa kodumaise Estonian Airiga. Milline hää ja soe tunne oli viimasel ümberistumisel - nüüd olen omade hoole all. Ja graatsilise pääsukese kujutisega lennukit oli uhke ka välissõpradele läbi lennujaama akna näidata. Lennukid olid uued, ilusad eesti inimesed pakkusid head toitu ja veel paremat teenindust.

Eriti hästi on meelde jäänud üks keskea piirimaile jõudnud stjuardess, kes toidukõrvast pakkudes ütles: „Soovitan, palun võtke eesti leiba, see on värske ja imehea, ma toon veel juurde...“ Minu jaoks on see läbi aegade parim ja siiraim Eesti tutvustus. Sada korda parem kui kõigis maailma lennujaamades pagasi kättesaamiseni kulgevate lõputute koridoride seintel korrutatav “Welcome to …” Mis vahet, welcome to Austria, Australia, China või Estonia.

Vaid naerunägu sildi kõrval on erinev - pilusilmne, tumepruun, turbanis või kaltsu varjus. Ja ei saa ohkamata jätta - milline Eesti riigile vajalikke rahasid mõttetult neelanud projekt see meie „Welcome to Estonia“ oli! Sorry, aga see oli vana, pärlmuttervärviga üle vuntsitud jalgratas. Sulas olematusse nagu esimene häbelik lumi.

Aga on, nagu on. Kes vana asja meenutab, sel viisaga leht passist välja, nagu tollal öeldi.

Nojah, Estonian Air oli kümmekond aastat tagasi oma laineharjal. Lisaks naerunäolisele teenindusele ja värskele nahkpolstrilõnale pakuti lennule kaasa ka värskeid ajalehti. Mäletan, et lehti peos hoides kulmineerus kogu koju jõudmise ärevus. Tahtsid ja samas kartsid neid lahti lüüa. Nagunii jälle mingi totaalne jama ja poriloopimine. Ja ega ausalt öeldes pettuda ei tulnud kordagi.

Vat siis tundsid täiega, et oled tagasi Eesti Vabariigis, oma koduses mudatiigis, kust on tore vahetevahel välja saada, et kuskil kaugemal veidi hinge tõmmata ja siis taas leplikult ning veidi ootusärevalt tagsi tulla. Et huvitav, kes nüüd mingi uue riukaga vahepeal välja on tulnud.

Kuna täna sõidab valdav osa eestlastest koju head mainekujundustööd tegeva Air Balticuga, siis pole vaja ka ärevust tunda. Selles lennukis eestikeelseid lehti ei kohta. Ehk ongi parem, sest ega ei sooviks koju naastes lugeda, et sinu armastatud riigijuht on saanud vastu hambaid ja kaotanud palju verd. Paljud esmaspäeval kodumaale lendavad itaallased on nimelt sunnitud sellise teate alla neelama.

Ja ikkagi, vaatamata lehehirmudele igatsen salamisi taga vanu häid aegu ja ja turvatunnet, mis kodulennukisse istudes hinge valdas. Muide, kasutan võimalust ja rikastan Delfi arvamusportaalis tehtud Air Balticu kommentaare enda omaga. Olen nii mõnelgi korral lätlaste ülbet teenindust tunda saanud.

Meelest ei kustu selle aasta alguses tehtud reis Riiast Sri Lankale, kus meie reisiseltskonna kolmest kohvrist jõudis kohale vaid üks ja seegi puruks pekstuna. Aitäh Air Baltic, kes sa meie kohvrid külma rahuga Istanbuli saatsid ja Sri Lankast lahkumise hommikul need saare teises otsas olevasse hotelli saatsid. Aitüma ka olematute vabanduste eest. Kusjuures me ei viitsinud oma närvide säilimise nimel kogu teemat isegi üles võtta, liiga palju oli tuttavatelt tulnud signaale lõputa protsessimiste kohta.

Pigem on siingi tegu omalaadse vene ruletiga - kellel veab, kellel mitte. Lennufirma valikul riskid ju ise.

Ja ikkagi, kõigele eelkirjeldatule vaatamata ostad taas soodsaima pileti Air Balticule, sest soomlaste pidevalt mässav Finnair on kaotanud turvalisuse ja usalduse. Ning SASi ja Lufthansa piletid on tavainimesele liig mis liig. Ja nii sõidadki lätlaste lennukis, endal rusikas taskus rullis ja hing kadedusest kinni. Va läti patsid oma uute lennukite ja tasulise toiduga!

Kus te ometi olete, eesti meele ja keelega ärimehed. Kui meie praegused lennujaamnikud ja - lennukiomanikud ei suuda eluga sammu pidada, siis tulge ja võtke amet üle. Uskuge, teie ettevõtmist kodumaise lennufirma taastamisel oleks omapoolse piletiostu ja heade mõtetega toetamas rohkem eestimaalasi, kui te arvata oskate.

Kuna pean nädala pärast jõuluõhnalisest Austriast just Air Balticuga tagasi lendama, siis hetkel rohkem suud ei pruugi. Äkki jätavad pahased naabrid mu lennukist maha.

Meeli Hunt on üks Eesti paljudest töötutest, kes kirjutab Delfis korra nädalas arvamusloo päevani, mil ta uuesti töökoha leiab.