Meego Remmel: Näotu seks

Hiljuti läbis meediakanaleid teade 26-aastasest noormehest, keda süüdistatakse kriminaalkuriteos, mille sisuks 13-aastase tütarlapse rasestamine. Nimelt on täiskasvanu suguühe alaealisega juriidiliselt keelatud. Kahtlustatav aga väidab koos advokaadiga, et ei olnud lapsesaamisega lõppenud suhte loomisel teise poole alaealisusest üleüldse teadlik. Nii ei saa teda ka milleski süüdistada.

Traditsiooniliselt saavad juriidilised seadused oma tähenduse nende taga või üle tunnetatud moraaliseadustest. Vahe on seadusetähes ja -vaimus. Üks on fikseeritav teatud kirjalikes tekstides, mille tundmine või mittetundmine ei vabasta kedagi juriidilisest vastutusest. Teine on aga fikseerunud inimlikus ja ühiskondlikus teadvuses, eeldusega, et kõike — lubatut ja lubamatut — ei saagi kirja panna ega kontrollida. Nii peaks inimlikke suhteid, olgu liikluskultuuris, viisakusreeglites või intiimelus, reguleerima midagi kõrgemat kui avalik kohus.

Seksuaaleetilistele probleemidele juriidiliste lahenduste pakkumine näib pahatihti lähtuvat kõlbelisest kriisist. Viimase süvapõhjustesse hetkel süvenemata võib leida, et sageli on kaasaegseks üksiklaseks muutunud inimese jaoks teine inimene või suhe temaga mitte eesmärk, vaid vahend. Oma sihtide, era-eesmärkide saavutamiseks.

Seksuaalsete olenditena võib nõnda teist sugupoolt näha mitte niivõrd omaette inimisiksusena, kuivõrd ebaisikulise seksuaalnaudingu loojana, nautimisvahendina. Nii on üha enam nartsissistlikule algele taanduv inimkultuur andnud juba oma tunnustuse seksi lahutamisele abielusuhtest. Paremaks-peetavaks näib aga muutuvat ka seksi lahutamine puhtinimlikest suhetest võimaliku partneriga. Olgu selle näiteks oskus kasutada vibraatortehnikat või oskamatus hinnata oma voodikaaslase inimeluiga.

Karikatuurne pilt mehest, kes ühtib näotu, kuid see-eest rinnaka naisgenitaalse lihasmassiga, piieldes samaaegselt teise, veelgi eesrindlikuma, ent samavõrra näotuna juhuslikult mööduva naisolevuse poole, märgistab meie aja trendi ehk kõige täpsemalt. Lõppeks olemegi jõudnud kunagi Star Trekis ulmelisena kujutletud tulevikku, kus inimolevused teevad tutvust ühe salapärase aju- ja arvutimänguga, mida edukalt mängima õppides võib õnnestava võidurõõmu juures saavutada ka sügava seksuaalse õndsusseisundi.

Mäng on nii nakkav, et lõpuks mängib seda virtuaalorgastilist seksuaalmängu igaüks — loomulikult omaette. Igasugustest suhetest teiste inimestega loobudes muutub mängimine nii ennastunustavaks, et hägustuma hakkab ka inimeste normaalne isiksuse- ja teadvusseisund. Puändina astub lavale tolle meelihaarava ajujahimängu looja ning levitaja. Selleks on keegi must tundmatu, kes kurjusemaailma esindajana teisi lihtsalt oma meelevalda on tahtnud võtta.

Ühesõnaga, meil on ees valik. Väärtustada üle kõige iseennast ja omaenese erootilisi soovunelmaid või teist ja temaga inimlikult loodavat suhet. Esimest saab edukalt varjata juriidiliste seadusesätete või nende puuudmise taha. Teist saab omaks võtta eelkõige üle inimühiskonna seadusandluse kehtivate moraaliseaduste tunnustamisega. M.O.T.T. ehk mida oligi tarbetu tõestada.