Enam kui tuhande inimese usutlemine näitab võrdluses varasemate uuringutega, et usul on eestimaalaste eludes kasvav roll. Väga paljude jaoks on nende usk sügavalt isiklik asi, samas oodatakse kirikult sekkumist sotsiaalselt kriitilistesse eluvaldkondadesse. Enamik leiab, et kirikul tuleks oma sõnumit kaasaegsemalt väljendada, samas jääda kindlaks oma õpetusele ja moraalinormidele, minemata kaasa kõikide ühiskondlike muutustega. Nii näiteks tunnistab suurem osa küsitletutest – ja seda sõltumata usu oluliseks või ebaoluliseks pidamisest - parimaks kooseluvormiks registreeritud abielu. Mida vähem on tähtis inimestele usk, seda enam aktsepeeritakse vabaabielu ja muid kooseluvorme, samuti abieluväliseid suhteid ja prostitutsiooni.

Kuidas seletada suhtumist homoseksuaalsusesse?

Homoseksuaalsusesse ja selle legaalsesse registreerimisse suhtumises ilmneb omapärane tendents. Nii usku tähtsaks kui ebatähtsaks pidavate eestimaalaste enamus peab homoseksualismi lubamatuks ning eitab samasooliste abielu ja adopteerimisõigust. Sama valdavalt taunitakse näiteks altkäemaksuvõtmist, ebaseadusliku kauba müüki ja vahendamist, hasartmänge ja alkoholi liigtarvitamist. Viimasel ajal on püütud väita, et tegemist on tagurliku mõtteviisiga. Kahtlen siiski tõsiselt avaliku arvamuse tagurlikuks sildistamises. Tegemist on sügavama probleemiga, mida eetikas, psühholoogias ja sotsioloogias kirjeldatakse väärtuskonflikti mõiste kaudu. Küsimuse alla on pandud inimeste ja kogu ühiskonna sügavamad veendumused elu, suhete ja maailma kui terviku suhtes. Homoseksuaalsuse aktsepteerimine normina tähendaks ühiskonna valdava osa elukäsituse muutmist. Statistika näitab, et Eesti inimesed ei ole selleks valmis.

On huvitav jälgida, kuidas mõjutab homoseksuaalsusesse suhtumist inimeste usk. Usku tähtsaks või eriti tähtsaks pidavatest inimestest 76% tunnistab homoseksualismi lubamatuks, samamoodi 64,8% usku vähem tähtsaks ja 53% usku ebaoluliseks pidavatest eestimaalastest. Samasooliste abielusid ja lapsendamisõigust taunib vastavalt 79,6 % ja 78,6 % usu väärtustajatest, 71,2 % ja 74,2 % oma elus usku mitte eriti tähtsaks pidavatest ning 58,5 % ja 62,4 % usku ebaolulisena käsitavatest inimestest. Tendents on selgelt jälgitav: traditsioonilisi pereväärtusi kannavad ennemini usklikud kui umbuslikud. Kuidas seda sotsiaalpsühholoogiliselt seletada, jäägu erialainimeste tööks. Teoloogi ja eetikuna arutleksin pigem selle üle, miks on usuinimestel sügavamalt kinnistunud arusaam mehe ja naise vahelise abielu ja sellest lähtuva perekonna elumääravast tähendusest.

Usklikel on traditsiooniliselt tervem ja tugevam perekonnaelu kui umbusklikel?

Vooruseetilisest aspektist globaalseid sotsioloogilisi uuringuid analüüsinud professor Robin Gill kinnitab raamatus „Kirikuskäimine ja kristlik eetika“ (Cambridge University Press, 1999), et regulaarselt kristliku kogukonna elus osalevate inimeste kõlbelised veendumused ja eluväärtused on eetikaliselt läbimõeldumad ja sügavamalt juurdunud kui teistel, kes kirikus ei käi. Sama kinnitab üldjoontes ka viimane Saar Polli uuring, tuues seejuures esile sidusate perekonnasuhete olulisuse usulis-kõlbelise maailmapildi edasipärandajana. Üldine ellusuhtumine võetakse omaks ennekõike läbi ema-isa ja vanaema-vanaisa suhte.

Psühholoogid on tõdenud, et Jumalasse uskuvatel inimestel on üldjoontes tugevam perekondlik taust kui ateistidel. Nii näiteks leiab New Yorgi Ülikooli professor Paul Vitz, et ebaterve isasuhtega poisid ei suuda noor- ja täismeheikka jõudes Kõigekõrgemasse uskuda. Fundamentaalne ebakindlus ja umbusklikkus on pöördvõrdelises seoses usaldusväärse isasuhte ja usklikkusega. Samasugust tendentsi, muide, on märgatud ka homoseksuaalsete eelistustega noormeeste eludes. Gayd haaravad ennemini mees-mehe armastusest kui usust ja lootusest armastavale Taevaisale. Samuti klammerdutakse tugevalt moodsa arusaama külge, et seksuaalse orientatsiooni muutmine on ilmvõimatu. Rahvusvaheline ekshomode liikumine Exodus ühendab aga tuhandeid kristlasi, kes võivad tunnistada, et on olnud kunagi gayd ja lesbid, ent leidnud läbi usu Jeesusesse uue eluloo ja seksuaalse identiteedi.

Quo vadis status quo?

Kaasajal näibki korraga käibivat kaks vastandlikku elukäsitust. Üks rõhutab inimeste arenemisvõimelisust, teine status quod. Esimene kinnitab, et inimene ja inimmaailm võib muutuda, olgu seesmiselt või väliselt. Teine väidab, et inimene sünnib selleks, kelleks ta jääbki, olgu või homo. Saar Polli küsitluses lasti inimestel nende kahe vahel valida moraalses mõttes: kumma väitega rohkem nõustute, kas teie jaoks on oluline saada paremaks inimeseks või olete selline, nagu olete, ja püüate sellisena elus läbi lüüa? Selgus, et enamus usku oluliseks pidavatest eestimaalastest pidas samaaegselt oluliseks ka inimesena paremaks saamist. Need, kes usku vähem või üldse mitte väärtustasid, tahtsid jääda pigem samasuguseks, nagu nad olid, ja sellisena elus läbi lüüa. Huvitav, kumb hoiak on eetiliselt küpsem, psühholoogiliselt tervem ja sotsiaalselt jätkusuutlikum? Quo vadis status quo?

Kaaasaegne eetika on karakterieetika. Samad suundumused on populaarsust kogumas psühholoogias, isegi kultuuri- ja sotsiaalpsühholoogias. On tõdetud, et meie kõlbelised eelistused ja väärtused, valikud ja otsused, teod ja suhted, elulugu ja saatus on lõppkokkuvõttes meie vooruslike isikuomaduste ja kogukonna vooruslikkuse suhete vili. Seega pole esmaselt õigustatud mitte küsimus, kelle teod on õiged või valed, vaid kuidas muutuda ning paremaks inimeseks saada?

Paremad inimesed on ka tervemates suhetes, teevad rohkem häid tegusid, elavad paremat elulugu, olgu üksikinimesena või kogukonnana? Pastorina usun, näen ja julgustan iga päev, et Jumal muudab inimeste elusid. Tunnen ka inimesi, kes on vabanenud seksuaalsõltuvusest, loobunud homoseksuaalsusest, leidnud heteroseksuaalsete juhu- ja jadasuhete asemel end õnnelikus mehe ja naise vahelises abielus. Tartu päeval õnnitlesime Salemi kirikus koos linnapea ja perekonnaseisu talituse juhatajaga tartlastest abielupaare, kel tänavu kuldpulmad. Neid vanapaare vaadates sain taas kinnitust, et ainiti sellist elu tasubki elada.

Röövik või liblikas?

Iga inimese elulugu on otsekui narratiiv, mille käigus rullub lõpuks lahti, kelleks viimselt kujunetakse. Eestlane on ikka leidnud, et igaüks on oma õnne sepp. Paratamatuse kammitsaisse takerdunud inimesed eitavad pahatihti muutumise võimalust, kuna elulugu vaadeldakse vaid omaenda senikäidud elutee tagasivaatepeeglis. Autoriteetideks ja autoriteettekstideks saavad need, kes ja mis toonitavad elu tahes-tahtmatut determineeritust. Usuinimestel näikse olevat avaram narratiivne identiteet. Pühakirjalised autoriteettekstid annavad eluloole visiooni, mis on inimesest ja antud eluhetkest eespool. Peaküsimuseks saab mitte miks (miks ma just niisugune olen?), vaid kuidas (kuidas ma teistsuguseks võin muutuda?).

Nicky Gumbel lõpetab oma raamatu „Elu küsimused“ kujundiga: „Kaks liblikavastset istuvad lehel ja näevad liblikat mööda lendamas. Üks pöördub teise poole ja ütleb: „No mina ei hakka küll kunagi niisuguseks...“ Selline on ka meie hirm jätta maha see, mis on meile nii omaseks saanud.“