Meego Remmel: Laste kaitsetud päevad
Riiklik lastekaitse tegeleb lapsi puudutava seadusandluse ja selle järelvalve, tervishoiu, hariduse, töö, puhkuse, huvitegevuse ja hoolekande korraldamisega.
Kohalike maa- ja omavalitsuste vastutusel on lapsendamiste korraldamine, järelevalve teostamine sotsiaalteenuste kvaliteedi osas ning lastekaitse ja lastele abi osutamine ning nõustamine läbi lastekaitse- ja sotsiaaltöötajatete. Rahvusvahelist eeskuju järgides tegutsevad meie laste heaks Lastekaitse Liit, Eesti Lastefond, UNICEF Eesti Rahvuskomitee ning mitmed ühiskondlikud ja usulised heategevuslikud organisatsioonid. Nii võiksime 1. juunil 2010 rahulikult hingata ja nentida: meie lapsed on igati kaitstud.
Laste kaitsetu olukord
Ülejäänud päevadel aastas elavad lapsed siiski üsna ohustatud elu. Rääkimata sündimata laste kaitsetusest abordisuva ees, enneolematu füüsiline ja vaimne kurjus ähvardab meie järeltulijaid nii esimestel kui teismelistel eluaastatelgi. Kurjus algab ju sealt, kus kellelegi midagi tahtevastaselt peale surutakse. Distsipliin ei ole iseenesest kuri, küll aga võib sunnivahendeid kurjasti ära kasutada. Austada tuleb iga lapse inimväärikust ja -õigusi. Laste elu, tervise, arengu, identiteedi, mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabaduse ega turvaliste perekondlike ja ühiskondlike suhete ohustamisega ei tohi ühiskond riskeerida. Eesti riik on võtnud endale kohustuse „kaitsta last igasuguse füüsilise ja vaimse vägivalla, ülekohtu või kuritarvituse, hooletussejätmise, hooletu või julma kohtlemise või ekspluateerimise, kaasa arvatud seksuaalse kuritarvituse eest“ (ÜRO laste õiguste konventsioon, 19:1). Kas sellest piisab?
Füüsiline ja vaimne kaitsetus
Täiskasvanuks saanud maailm unustab peagi, mida tähendab olla ihu ja hingega laps. Turvatunne on siiski igasuguse usalduse alus. Psühholoogiline baasusaldus areneb vastsündinu eluloos füüsilise hoole ja emotsionaalselt kogetud armastuse foonil. Eksistentsiaalselt usalduslik suhe maailma, kaasinimestesse ja mis tahes määratluse järgi Kõigekõrgemasse eeldab aga tingimatut lapse ja vanemate vahelist suhet. New Yorgi ülikooli psühhoanalüütilise koolkonna esindaja Paul Vitz leiab, et lahutatud peredes ja üksikvanemaga jäänud lastena kogetakse elu ja iseennast selle keskel kaitsetumana kui tervetes ja tugevates perekondades, kus lapsel võib kujuneda nii harmooniline ema- kui isa-suhe. Eriliselt rõhutab Vitz isa ja poja vaheliste suhete tähendusrikkust. Poiss, kellel juhtub olema nn defektiivne isa-suhe, ei suuda uskuda Jumalasse ega iseendasse. Sellest omakorda võib välja kasvada usaldamatus teiste inimeste ja maailma suhtes tervikuna. Taoline mees püüab end iga hinna eest tõestada ja maksma panna. Kellelegi ega millelegi peale iseenda loota ju ei saa. Vägivaldsed mehed on pahatihti defektiisete isa-suhete lapsed. Olles kasvanud kaitsetuse tundemaailmas, õpitakse end agressiivselt kaitsma T/teise kui niisuguse eest. Martin Buberi järgi tähendab tõeline avatus T/teise suhtes ka iseenda teadlikku ja vabatahtlikku haavatavaks muutmist. Riskida tuleb sellega, et suhted ongi kahepoolsed. Heade suhete nimel tuleb ka ise muutuda. Südamehääle ja tahes-tahtmatute läbikukkumistega seotud häbitunde omaksvõtt ning T/teisele tunnistamine eeldab sörenkierkegaard’likku hüpet T/tundmatuse poole. Selle hüppe vastu räägib meis aga eksistenstiaalne usaldamatus.
Võõrandunud inimsuhete sekstrakt
Olles võõrandunud inimlike ja jumalike lähisuhete loomupärasusest, hakatakse teisi ära kasutama. Seda proovivad pettasaanud lapsed isegi. Veel enam varem lapsena haiget saanud täisealised. Paljud pedofiilid on ise ärakasutamise ohvrid. Pahatihti hakkavad lapse- või noorpõlves vägistamisõudust kogenud poisid hiljem oletama, et ollakse sündinud hoopis homodeks. Seksuaalsete suhete „äraseedimise“ psühhofüsioloogiline „sekstrakt“ kasvab umbe. Sättumuse normaalset väljakujunemist hägustab ka moraali ja seadusandluse pingeväli. Eestis võib täisealine mees 14-aastase noorukiga vabalt seksida. Halvimal juhul peetakse seda homoseksuaalseks ärakasutamiseks. Meil ei liigituks enamus katoliiklikku maailma raputanud pedofiilia juhtumitest kuidagi seksuaalkuritegude alla. Vaimulikest paharettidest saaksid intiimkriminaalid alles juhul, kui sugukire rahuldamise mängu võetaks 13-aastased altaripoisid. Olgem ausad, niisuguste reeglite järgi eluga edasi mängides jäävad kõige kaitsetumasse olukorda nimelt lapsed. Seksuaalideoloogiatest ja nende poolt mürgitatud meediafoonist ei hakka rääkimagi.
Vaba partnerluse seadustamise või laste kaitsetuse taunimine?
Hiljuti sattus mulle kätte üks üle ookeani tehtud sotsiaalpsühholoogiline uurimus, kus võrreldi omavahel tuhandeid abielupaare vabaabielus olijatega. Tulemused olid rabavad. Abielupaarid leidsid oma suhtes palju enam usku, lootust, armastust kui vaba kooselu paarilised. Abieluinimestel oli vabaabielulistega võrreldes suhteliselt pikem kooselustaaž ja vanuseline küpsus, neil oli ennemini oma kodu, väiksem tööga hõivatus (tihti oli üks abielupooltest kodune), suurem toimetulekuvõime (struktuurne ja funktsionaalne tugisüsteem toimis tõhusamalt), neil oli tugevam eneseusk (kuigi mitte tingimata kõrgem enesehinnang), sügavam suhtest tulenev rahulolu, samuti olid nad rohkem oma suhtele pühendunud ja elasid püsivamates suhetes, tarbisid vähem alkoholi, neil esines vähem depressiivsust, samas oli neil rohkem sotsiaalmajanduslikke ressursse ja pädevusi eluga toimetulekuks. Lõppkokkuvõttes elasid abieluinimesed kvalitatiivselt paremates suhetes kui vaba kooselu partnerid. Laste teemat see uurimus esile ei toonud, aga pole raske oletada, kummas suhtes sündivad, kasvavad ja arenevad lapsed tunnetavad end turvalisemalt ja õnnelikumana. Eestis sünnib enamus lapsi väljaspool abielu.
Lastekaitsepäeval on järgmise põlvkonna elu ja õnnelikkuse nimel põhjust avalikult välja öelda, et vaba kooselu ja partnerlusseaduse eest võitlemine võib pahaaimamatult osutuda sõjaks meie omaenda laste ja tuleviku vastu. Vahetades traditsioonilise perekonna ja abielu mis tahes muude kooseluvormide vastu suurendame tahes-tahtmatult Eestimaa laste kaitsetust. Me lapsed on ohustatud seni, kuni me ise ei õpi elama jäägitult pühendunud peresuhetes, kus nii isa kui ema kingivad oma lastele parima võimaliku turvatunde, usaldusekogemuse, lootusrikkuse, armastusväärsuse. Seda ei saa meie eest ära teha ei lastekaitse organisatsioonid ega inimõiguste agentuurid. Seadustegi muutmine siin ei aita. Muutus peab toimuma meie sisemuses. Suhted on ainsad, mis jäävad. Kõik muu kaob. Lapsed tajuvad seda alateadlikult iga päev. Küsimus on, kas ja kuidas me otsustame arvestada sellega täiskasvanute maailmas?
