Meego Remmel: Kuna abiellumine on nii "keeruline", lubagem ka E-abielu

 (94)
Meego Remmel
Meego RemmelFoto: Delfi/Eesti ajalehed

Kooseluseaduse algatanud on esile toonud tuhandeid inimesi puudutava probleemi. Teatud andmetel elab umbes 170 tuhat eestimaalast kellegagi suhtes, ent mitte abielusuhtes. Üheks põhjuseks on nimetatud abiellumist puudutava seadusandluse ja vastava asjaajamise keerukust. Vaja oleks midagi lihtsamat.

Abiellumine osutub järjest raskemaks

Abiellumine näikse muutuvat aja jooksul üha raskemaks. Vähemalt psühhosotsiaalselt. Vanaaegsetes muinasjuttudes olid printsid valmis printsessi naisekssaamise nimel ületama tohutut eneseohverdust nõudvaid raskusi. Veel möödunud sajandil oli abiellumine ainukordne elusündmus, teist korda hakati juba liiaks pidama. Tänastele abiellumisealistele tundub selle sammu astumine raskena kordki elus.

Tartu päeval viimaste aastate kuldpulmapaare õnnitlenud ja aasta isaks tituleeritud linnapea ning praegune tervise- ja tööminister Urmas Kruuse on tõdenud, et kuldsete paaride õnnitlemine sureb ilmselt nii või teisiti välja. Rääkimata lahutustest, täna abiellutakse aina vähem ja üha vanemaealiselt, mistõttu jõutakse vaevalt kuldpulmadeni eladagi. Mõnekümne aasta pärast lihtsalt pole, keda õnnitleda.

Asjaajamise keerukus

Tänase korra järgi eeldab abielu sõlmimine 19 euro ja 17 sendise pangaülekande sooritamist riigilõivu tasumiseks. Vanade paberite hulgast tuleb välja otsida pahatihti kadumakippuvad sünnitunnistused ja vajadusel hankida abieluvõime tõend kinnitamaks, et ei plaanita abielluda lähisugulasega ega sõlmida korraga juba teist või mitmendat abielu. Igal juhul tuleb kinni panna aeg ja minna kohale perekonnaseisuametniku juurde, et kirjutada seal oma käega avaldus ja allkiri ning näidata nimetatud dokumente.

Seotud lood:

Sealsamas tuleb mõlemapoolselt "lukku lüüa" ka abiellumisel kehtima hakkav varasuhe ja perekonnanimi. Siis on käes aeg oodata ära 1-3 kuud, mille jooksul on tavaks kutsuda kokku hulk sugulasrahvast ja sõpruskonda.

Tea(ta)tud päeval saab ühiselt minna perekonnaseisuametniku juurde, kuulata ära päevakohane monoloog, lisapalaks muusika, öelda teineteisele tunnistajate kuuldes kõlava ja selge häälega jah-sõna, anda selle jaatuse kinnituseks abielu vormistamise paberile omapoolsed allkirjad ja abikaasale musigi. Teha mõned pildid ning võtta vastu ja mitte ära kaotada mõnekuulise kehtivusega abielutõend, et sellega siis võimaliku nimevahetuse korral politsei- ja piirivalveametis uue identiteediga dokumendid soetada.

Viimasele kulub, muide, rääkimata pulmapeost ja sellega seonduvast, veel üksjagu raha ja aega. Mitmed on küsinud, kas e-riigis ei saa seda kuidagi lihtsamalt ja odavamalt teha?

Rootslaste eksperiment

Tunamullu kevadel teatas Rootsi Kuningriik, et kutsub kõik abielluda soovijad ühel ilusal päeval Stockholmi vabaõhumuuseumi Skansenisse võimaldamaks seal väga lihtsalt ja viisakalt armastatud naine ära kosida ja valitud mehele minna. Mõeldud, tehtud. Sajad paarid otsustasid niimoodi abielluda. Mõned tegid oma väljavalitule omamoodi üllatuse, kutsudes ta parki jalutama, tehes aga seal abieluettepaneku ja registreerides kohe samas võimaldatud abielu.

Muide, tol päeval vabaõhumuuseumisse kogunenud noortel võimaldati sõlmida isegi riikidevahelisi abielusid. Samas oli korraldav ametkond katnud banketilaua, kus vastabiellunud ja nende rõõmupäevale kaasa elama tulnud võisid kuningriigi kulul head ja paremat maitsta.

Pikemas perspektiivis tehtud kalkulatsioon näitas, et see oli kõigile kasulik - noored maksumaksjad alustasid ametlikult perekonnaelu ja võtsid omaks otsekui pulmakingina kaasatulnud maksusoodustused, vanemad rõõmustasid, et nende lastest ja lastelastest on "lõpuks ometi saanud korralikud perekonnainimesed", sõbrad jagasid rõõmu ja pulmakinke, kuningriik korrastas rahvastikuregistrit ning läks eelolevale rahvaloendusele vastu paremate statistiliste näitajatega.

Kas ja millal tasuks samasugust eksperimenti teha meie vabaõhumuuseumis, lauluväljakul, Kadrioru lossiaias või Pirita kloostri varemetes?

Meie reliikvia on vabadus?

Loomulikult on igaühel õigus jätta abiellumata. Nõukaaegne kultusfilm Pirita kloostri viimsetest päevadest võrdles omaaegsete religioossete riitustega kinnistatud pühendumist vabaduse võtmisega, samas kuulutas, et "meie reliikvia on vabadus". Pühakoda läks tuleroaks ning igamehe õiguseks sai võtta süütult saadaval olnud nunnasid.

Kui kauaks staarpaar Agnes-Gabriel tegelikkuses kokku jäi või tollest tohuvabohust ka mõni kestlik perekond sündis, ei tea. Kaasaja Eesti viimane kultusfilm Risttuules aga esitab lõpuks Siberi vangistusest üksinda vabanenud pereema pihtimusliku kirjapäeviku vahendusel eksistentsiaalselt sügavama küsimuse: "Mis tähendus on vabadusel, kui selle eest tuleb maksta üksindusega?" On's selles küsimuses meie ajastu paradoks?

Mõne aasta eest Ameerikas läbiviidud võrdlev uurimus näitas, et abielupaarid on vaba kooseluga paaridega võrreldes pigem staažikama ühiseluga, kodu omanikud, vähem professionaalselt hõivatud (abielupartneritest vähemalt üks pühendub rohkem kodule) ja suuremate toimetulekuressurssidega (struktuurne ja funktsionaalne tugisüsteem toimib tõhusamalt).

Lisaks on neil tugevam eneseusk (mis ei sõltu kõrgemast enesehinnangust), sügavam suhtest tulenev rahulolu, nad on rohkem suhtele pühendunud, väiksemad alkoholitarbijad, vähem depressiivsed, omavad suuremaid sotsiaalmajanduslikke ja toimetuleku ressursse ning elavad kvalitatiivselt paremates suhetes. Mida meie elult ootame? Vabadusel on oma hind ka lähisuhete mõõtmes.

Kooseluseadus või e-abielu?

Kooseluseaduse algatusrühm on pakkunud, et vaba kooselu eelistavad paarid võiksid oma suhte siiski notari juures registreerida. Isiklikult leian, et lihtsustada võiks hoopis abiellumise korda. Üle maailma eeskujuks saanud e-riigis, kus tehakse tohutult suuri poliitilisi ja rahalisi otsuseid ID-kaardi vahendusel, võiks samamoodi korraldada ka abiellumist.

Perekonnaseisuametnikud ütlevad, et selle vastu räägib kaks argumenti: abiellumistraditsioon ning isikute ja nende vaba tahte tuvastamine. Arvan, et abieluväline kooselu ning selle faktiline ja juriidiline reguleerimine defineerib abiellumise traditsiooni nii või teisiti ümber. Abiellujate isikute ja nende tahtluse tuvastamine on aga samamoodi kindlakstehtav, nagu e-valimistel, e-panganduses, e-allkirjadega dokumentide vormistamisel ja muude e-tehingute puhul.

Kui praegu tuleb abielluda soovijatel kaks korda 1-3 kuu jooksul perekonnaseisuametniku juures füüsiliselt kohal käia ning seal oma käe ja sulepeaga allkirjad anda, siis e-abielulepingu sõlmimist saaks korraldada kuhugi minemata, kasvõi omaenda kodus õhtul arvuti taga enne voodissepugemist.

Abiellumisavaldus tuleks vastavas keskkonnas e-allkirjade ning koos riigilõivu ja vajadusel muude dokumentidega kinnitada, teatades samas, mis päeval ja kellaajal tahetakse abielu jõustada. Perekonnaseisuametnike ülesandeks jääks e-riigi andmebaaside põhjal kindlaks määrata, et antud isikud tõepoolest abielluda saavad ning anda sellele riigipoolne tunnustus ja e-dokument.

Vana hea traditsiooni järgi kinnitasid abiellumist tunnistajad. 21. sajandi Eestis saaksid tunnistajadki e-allkirja anda, et abiellujad on teinud oma sammu kaine pea ja vaba tahtluse olukorras. Kindluse mõttes võiks jääda abiellujale võimalus näiteks kuu aja jooksul oma allkiri tagasi võtta. Vastasel korral jõustuks abielu aga antud kuu möödudes soovitud kuupäeval.

Kui Stockholmis või Las Vegases on abiellumise avalduse esitamine ja selle alusel abielu vormistamine saadud korraldada ka ühel ja samal päeval, siis e-riigis oleks põhimõtteliselt võimalik jõustada abielu kuu aja möödumisel isegi avalduse esitamise kuupäevaga. Loomulikult tuleks läbi vaadata ja vaielda kõik juriidilised üksikasjad, aga põhimõtteliselt võiks antud e-abielu ettepanek pakkuda bürokraatlikule kooseluseadusele nii sisu kui vormi poolest jätkusuutlikumat alternatiivi.