Meego Remmel: Keda uskuda?

 (174)
Meego Remmel
Foto: erakogu

Viimaste skandaalide keskmes on nii eestimaalaste kui vikilekkelaste jaoks mitte niivõrd loogiliste argumentide, kuivõrd eksistentsiaalse usalduse proovilepanek.

Globaalselt on kardetud, et teatud saladokumentide mõõtmatusse avalikkusse lekkimine võib kreeni ajada kogu maailma poliitikamere hiigellaevad. Lokaalselt on kõikuma löönud seni vääramatu ikoonistaatusega kodumaiste suuruste usaldusväärsus. Sõna sõna vastu olukorras ei piisa enam sõnadest. Valida tuleb, keda-mida viimselt isikuna usaldada.

Usu või ära usu?

Sörenkierkegaardlik hüpe tundmatusse on psühholoogiliselt võimatu, kui puudub usaldus. Samamoodi eetiliselt. Vastasel juhul käivituks isikliku ja ühise elu säilitus- ja kaitseinstinkt. Lõppkokkuvõttes on võimalik inimlikult usaldada vaid usaldusväärset. Kaasajal räägitakse sellest kui integriteedist. Integrity avaldub teatud eluloolises tervikus. Integriteet (mitte identiteet) ei peitu üksikute heategude, jokk-versioonis õigeksmõistetud väära(s)tuste ega inimsust üleskaaluvate ideoloogiate elluviimises.

Usaldusväärseks võib osutuda isikliku ja ühise elupraktika järjepidevuses kehastatud mõtete ja sõnade, ajendite ja tegude, suhete ja sihtide kõlbelises terviklikkuses. Oleks sügavalt ebainimlik eeldada jäägitut usaldust kellegi-millegi suhtes lahus tema vooruslikkusest. Inimajaloo lemmiklugu — lugu Jeesuse sünnist, elust, surmast, ülestõusmisest ja taaskulekust jumaliku õig(l)usetooja ning õnnistegijana — osutub inimkultuuri lunastuslooks just selles tähenduses.

Eitamata inimelu ebakohti, asumata vasturünnakule, kauplemata välja kompromisse, masendumata ja kibestumata iseendas, aktsepteerib Jeesus ühtaegu iga inimese ja kultuuri häbikogemust, kui seistakse silmitsi omaenda patususega. Samas päästab armastatud jõululapsena sündinud ja vihatud ristilööduna surnud Jeesus inimesed häbist. „Kõik on
 võimalik sellele, kes usub,“ ütleb ta, kutsudes meid ellu uue visiooniga: „Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!“

Muinasjutuline või tõeline?

Maailmakuulus inglise kirjanik C. S. Lewis jutustab oma kujundlikes Narnia-lugudes kurjusest kui nõiduslikust süsteemist, kus alatises külmlumises talvemaailmas ei saagi jõule tulla. Kõik, kes pole surmaunne suikunud, kannatavad. Ärakeelatud jutustus Aslani nimelise päästjalõvi tulekust elab siiski oma elu edasi ning osutub lõppkokkuvõttes tõeks, tuues tagasi kevade ja äratades kõik uuele elule.

Nõia olupoliitikas omaenda integriteediga kompromissile läinud ja lõvilugu vaid tühjaks jutuks pidanud jäävad kaotajaks, kuna Aslanisse uskunute integrity on neid integreerinud üle nõidusemaailma võiduka alternatiivnarratiiviga.

Sama võib sündida mitte ainuüksi muinasjutus.

Ühel ööl rongiga Varsaavist Viini sõites juhtusin vestlema ühe poola ärimehega. Kuuldes, et olen pastor, palus ta mind, et jagaksin eestimaalastegagi ta emapoolse vanaema jõulukogemust.

Teise maailmasõja koleduste käigus kaotanud ta oma abikaasa. Ilma ühegi poliitilise, rahvusliku või muu süüdistuseta arreteerisid sakslased tema mehe ja viisid ta Auschwichi, kus ta kolm kuud hiljem kannatades suri. Naine, kes kahe lapsega lesena Varssavis ilma töö ja leivata end ja oma peret pidi toitma, ei suutnud loobuda vihkamast sakslasi kui oma isiklikke vaenlasi.

Selleks, et süüa, pidi ta müüma praktiliselt kõik, mis talle kallis. Elada ja vihata — see oli raskeimast raskeim!

Saabusid jõulud. Üks perekond kutsus vaese ema lastega jõuluõhtuks enda poole. Kaetud laud. Jõululaulud. Kaunis jõulupuu ja lahke pererahvas pani peaaegu et juba unustama sakslaste koletud teod tema abikaasa ja pere vastu.

Korraga aga koputasid saksa sõdurid neid võõrustanud poolakate maja uksele. Kartlikult avama minnes kohtas perenaine ukse taga kaht noort sakslast, kes palusid, kas nemadki, kodumaalt ja lähedastest kaugel olijad, võiksid veeta jõuluõhtut koos kohaliku pererahvaga. Neile olevat küll antud jõulupuhkust, kuid teel jõudis jõuluõhtu enne kojusaamist kätte. Meeletus igatsuses kodusoojuse ja osaduse järele otsustasid nad selle küünlavalguses maja ees peatuda ning puht-inimlikust armastusest sisselaskmist paluda.

Pererahvas, kes teadis ema ja laste suhtumist, küsis leselt, mida teha? Too langetas oma pea ja oli tükk aega pisarais silmi kinni surudes vait. Siis ta noogutas. Vaikides veetis ta kogu jõuluõhtu. Kuni sakslased küsisid, milles asi. Ja siis naine rääkis. Kõik rääkis. Viimse fakti ja tundmuseni. Seejärel olid saksa sõdurid pisarais ning vait. Lõpuks kostis üks neist: „Andke meile, palun, andeks!“ Ja teine lisas: „Me ei saa nõuda, kuid palume, et te Kristuse nimel meiega lepiksite!“ Ja leppimine tuli. Kristuse nimel. Sealsamas jõuluõhtul. Mitte ainult väline, ametlik, hetkeline, vaid seesmine, jäägitu, jääv. Kristus oleks otsekui uuesti sündinud nende inimeste maailma.

Kirikuskandaal?

Edgar Savisaar on nimetanud võõrraha skandaali „kirikuskandaaliks“. Tegelikult pole see kiriklik skandaal, vaid riiklik. Kirikuskandaal seisneb hoopis muus.

Kommentaariumites tehakse juttu inimeste vägivallaga taevasseajamisest või pedofiilsete preestrite kuritöödest, raha- ja imeväega hangeldamisest või kristlikest veendumustest kauge kaarega möödaelanud vaimulike ja ilmikute kaksikelu silmakirjalikkusest.

Veelgi skandaalsem on aga kristliku kiriku enese olemuses sündiv. Piibel ütleb, et skandaalseim on Jeesus ise. Mida iganes pakuvad erinevad religiooni- ja moraalisüsteemid, Jeesus kehastab oma isiku, elu ja õpetusega skandaalset väidet, et ükski süsteem meid tegelikult ei päästa. Viimselt seisab iga inimene ja inimestevaheline suhe silmitsi omaenda läbikukkumistega.

Parimgi süsteem, olgu orgaaniline inimelu või (teo)loogiline argumentatsioon, lakkab ühel päeval laitmatult funktsioneerimast. Päästetud saada tähendab siis eneseõigustuse asemel teis(t)elt andeks paluda ja nõnda saadud armust edasi elada.

Looduslik valik iseenesest armu ei tunne ega anna. Looja tunneb ja annab, ütleb Jeesus. Tema jumaliku armastusloo integrity otsib tänini vastukaja igas inimhinges ja elusuhtes. Lunastuse mõte ongi elumuutvate usaldussuhete taastamises Looja ja looduga. Inimväärikus, sotsiaalne kapital, kultuuriline järjekestvus ja looduslähedane aukartus elu ees on üheks tervikuks lõimunud suhete vili.