Meego Remmel: Inimelu õnnestumise eeldus on abikaasade ühine hool

 (37)
Meego Remmel: Inimelu õnnestumise eeldus on abikaasade ühine hool
Scanpix

Pereühiskonna lagunemise probleem algab abielu mõranemisest, mureneb edasi vanemate ja laste vahelises võõrandumises ning lõpeb sotsiaalse sidususe kadumise ja sotsiaalse kapitali pankrotiga.

Sattusin hiljuti sotsiaalmeediast lugema noorte mõtteid suhetest isaga või isa asendajaga. Oma isast aga ka abielust ja peresuhetest kirjutades polariseerusid mehehakatiste kommentaarid kibestumusest lootusrikkuseni. Sarnaselt jagunesid ka õrnema soo mõtted - ühel pool oldi pigem positiivsed, „igaühe jaoks on kuskil keegi“ lähenemisega, teisel pool meessoos pettunud.

Olen sündinud ja kasvanud parimas isa-suhtes, rääkimata juba igavikku astunud emast. Mul pole olnud probleeme enesehinnangu, meheks- ja isaks olemise eeskuju või usaldusliku suhtega maailma. Minu elulugu kujundab mu identiteeti ja veendumusi. Nii usun, et suhted on ülimalt väärtuslikud.

Minu isa jäi emale armastuses surmani truuks ja samamoodi olid elanud tema isa ja ema. Ka minu enda peaaegu veerandsada abieluaastat on olnud täis usku, lootust ja armastust.

Õnnehormoon

Viimaste aastate inimuuringutes on eritähelepanu pälvinud hormoon nimega oksütotsiin. Kõige üldisemas mõttes toodab seda meie ajuripats lähedustunde ja armastusesidemete võimaldamiseks, olgu siis mehe ja naise ning vanemate ja laste vahel või siis ühiskonnas laiemalt üksikinimeste, sotsiaalsete gruppide ja põlvkondade omavaheliseks sidustamiseks. Sotsiaalne kapital ja sidusus ladestuvad paljuski meie „hormonaalses mälus“, kui kellegagi või millegagi seoses „meenuvad“ rahulolu-, mitte ärevustunded.

Seotud lood:

Neuroökonomist Paul Zak väidab oma raamatus The Moral Molecule, et lähedased ja usaldusväärsed suhted tõstavad inimorganismis oksütotsiini taset. Tänu sellele muutume empaatilisemaks, teistele rohkem head tahtvateks ja tegevateks inimesteks, isiklikus ja ühises kõlbelises elus paremat uskuvateks, kehastavateks ja ülesehitavateks kodanikeks.

Taoline inimkooslus, olgu perekond või kogukond, elab õnnelikumalt, ja seda isegi vaatamata materiaalse heaolu tasemele. Nii annab Zak alust väitele, et ühiskonnaelu, mis on täis ligimesearmastust, üksteise peale lootmist ja usalduslikke suhteid on meile orgaaniliselt loomuomasem. Samuti on teineteist armastavate abikaasade usaldusväärne vahekord, truudus ja ühine hool järglaste eest inimelu õnnestumise eelduseks.

Umbes 5 protsenti inimestest ei suuda oksütotsiini produtseerida ja nii on pärsitud ka nende empaatiavõime. Samuti on neil raskusi usalduslike suhete loomise ning truule suhtele pühendumisega.

Kuritarvitatud usaldus

Taustauuringud kinnitavad, et pahatihti võib selle põhjuseks osutuda lapsepõlves füüsiliselt või vaimselt kuritarvitatud usaldus ja seeläbi traumeeritud isiksus ning ellusuhtumine. Läbi pereprobleemide võib empaatiavõimetus justkui nakkushaigusena edasi päranduda. On võimalik, et loomupärane usaldamine ning truud ja lähedased suhted on selliste inimeste elukogemusele võõrad ning rahulolu leiavad nad hoopis sõltlaslikest mõnu- ja elumustritest.

Perevägivalla uurijad kinnitavad, et afektiivsete vihasööstude ja romantiliste leppimiste nõiaring võib inimesi ja nende suhteid üha enam vallutada ja allutada. Ühiskonnaelu pahupoolelt tõuseb ikka ja jälle meediasse ning kohtusaalidesse näitlikke lugusid, kus pidurdamatult pulbitsevate seesmiste stressilainete maandamise abivahendina haaratakse välisest. Olgu selleks siis vägivald, alkohol või muud meelemürgid.

Pereühiskonna lagunemise probleem algab mehe ja naise vahelise armastuse abielu mõranemisest, mureneb edasi vanemate ja laste vahelises võõrandumises ning lõpeb sotsiaalse sidususe kadumise ja sotsiaalse kapitali pankrotiga. Oksütotsiinsed inimesed ja suhted võivad aga üles ehitada nii turvalise koduelu kui ka seesmiselt lõimunud ühiskonna.

(Autor on Tartu Salemi Baptistikoguduse vanempastor.)