Meego Remmel: Aga kuidas jääb seksisõltlastega?
Ei taha küll olla homofoob. Aga selle päeva lehes ilmunud artikkel meie soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku nõunikult tekitas minus tahes-tahtmatult kartust.
Küsimus pole homodes, vaid selles, et meile öeldakse, et õigus tuleb anda kogu lesbi-, homo-, bi-, trans- ja queer- ehk nn kõverseksuaalsete ning interseksuaalsete eelistustega suheteseadjate laiale spektrile. Kuhu aga tõmmata eetika- ja hingeteaduslik piir erinevate suguliste naudingute ja ebaterve seksisõltuvuse vahel?
Kas seksisõltlaseks sünnitakse?
Seksuaalsõltuvustest räägitakse juba enam kui sada aastat. Teema avas Sigmund Freudi essee „Seksisõltuvus: poliitika või haigus?“ 1898. aastal. Täna on seksuolooge, kes tunnistavad piinlikku tõsiasja, et kaasaja maailmas on seksuaalsõltuvuse probleemiga tegelemine — olgu teaduslikult või terapeutiliselt — keerulisem kui kunagi varem.
Kui kõik taandub ainuüksi sellele, et konkreetne inimene peab ise leidma end olevat sõltuvuse orjuses ning tahtma oma käitumismustrist vabaneda, ei saa paljusid abivajajaid kuidagi aidata. Teadagi minnakse seksuoloogi juurde viimases hädas, pealegi varjamisi, privaatselt ja konfidentsiaalselt või siis piinlikkusega pooleks oma probleemi tunnistades või sootuks eitades.
Võrdse kohtlemise ideoloogiline kurss dikteerib poliitkorrektset arusaama, et mis tahes seksuaalne sättumus on sünnipärane ja muudetamatu: pedofiilid ei teki ega kao, ei arene välja ega kujune ümber, nad lihtsalt sünnivad ja surevad. Samamoodi homod ja lesbid.
Don’t Call It Love!
Ameerika seksuaalsõltuvuse ekspertpioneere dr Patric Carnes on tuntud oma radikaalsuse poolest. Juba paarikümne aasta eest avaldatud raamatu pealkiri „Ära nimeta seda armastuseks!“ (Don’t Call It Love, 1991) tabab sõltuvusprobleemi olemust. Enam kui tuhande kliendi töökogemusega nõustaja kinnitab, et pahatihti varjavad seksisõltlased oma orjuseseisundit kaunikõlaliselt ratsionaliseeritud või romantiseeritud seletustega, laskmata endale ja teistelegi tunnistada, et tegelikult vajatakse professionaalset abi.
Eesti seksikangelaste kroonika-ajakirjandus pakub hulgaliselt näitlugusid välismaiste kuulsuste elust. Tavapärase abielu kõrval ikka ja jälle oma „armastuse ülejääki“ pornosse või kõrval- ja juhusuhetesse kanaliseerinud David Duchovny, Jesse James ja Tiger Woods on lõpuks julgenud oma sõltuvusprobleemist ja võõrutusteraapiast ka avalikkusele rääkida.
Seevastu kodumaiste „tegijate“ suurepära ja eesrindlikkuse eneseimetluspeeglike pole kuuldavasti veel kellelegi öelnud, et see kõige seksikam ilma pääl ei pruugi sugugi olla igikire kandja geni(t)aalne isik, vaid tema üle ainuvõimu võtnud sõltlaslik seksuaalkäitumise musterpahe.
Carnes väidab, et seksisõltuvus on välja kujunenud, kui mingi seksuaalkäitumuse vorm omandab inimese tundmuste või stressiga toimetuleku mehhanismide seas ainuvalitseva rolli ehk allutab inimese täielikult seksuaalorjuse meelevalda. Tema arvates võib taolisi sõltuvusvorme eristada tosina jagu: fantaasiaseks, võrgutusseks, anonüümne seks, tasuvõttev või -maksev seks, vuajeristlik seks, ekshibitsionistlik seks, pealetükkiv seks, sadistlik või masohhistlik seks, pedofiilne seks ja nn „objektiseks“, mille all võib mõista asjadega masturbeerimist, sugukire rahuldamisega seotud ümberriietumist, fetišite ja loomade seksuaalset ärakasutamist ning veel samasuguseid.
Carnes ei liigita omaette seksisõltuvuse vormina nekrofiiliat ning peab elusolenditega seotud zoofiiliat sarnaseks elutute objektidega seksimisega. Vaatamata mõningatele kujunemisloolistele paralleelidele ei kanna ta sõltuvuste registrisse ka homo-, lesbi- ja biseksuaalsetes suhetes kinnistunud sättumusi.
Aga kuidas aidata sõltlasi?
Carnes tõdeb, et lõppude lõpuks sõltub seksisõltuvus inimese peas toimuvast. Nii on sõltuvus pigem vaimuprobleem, mitte ihuhäda. Sõltlastel on väärastunud väärtussüsteem. Teatud elukäsituslikud tuumikveendumused (core beliefs) on ebaadekvaatsed.
„Üldiselt, sõltlased ei taju omaenda väärtolemist,“ kirjutab ta 2001. aastal trükitud raamatus „Varjust välja. Kuidas mõista seksuaalsõltuvust.“ (Out of the Shadows. Understanding Sexual Addiction). „Ka ei usu nad, et teised inimesed neist hooliksid või nende vajaduste eest hoolitseksid, kui kõik nende kohta, kaasa arvatud sõltuvus, teatavaks saaks. Lõpuks, nad usuvad, et seks on nende suurimaks vajaduseks. Seks on see, mis teeb isolatsiooni talutavaks. Kui te inimesi ei usalda, osutub üks asi ometi tõeseks seksi suhtes (ja alkoholi, toidu, mängurluse ning riskeerimise suhtes), see pakub alati, mida lubab, hetkeks…“
Terve suhe, terve seks
Elutervete suhete leidmine seksuaalsõltlaslike hetkede meelisklemise asemele pole siiski pelgalt võõrutusravi tulemus. Kaasaja sõltuvuste uurijad ning seksuoloogid näikse olevat ühel meelel vähemalt selles, et primaarselt loovad sõltuvust suheteprobleemid, mitte suguelu füüsika ja keemia.
Tervetes suhetes terveneb ka seksuaalkeemia. Isegi teise isiku füüsiline kuvand meie ajus muutub, nagu uuringud näitavad, heades paarisuhetes palju positiivsemaks. Traumaatilised kogemused ja konfliktsed suhted talletuvad aga negatiivsetes mälupiltides ja kibestunud suhetes-suhtumistes, olgu defektiivse isa, truudusetu naise või kogu meessoo vastu.
Elu ja tervise ning elutervete suhete nimel tasub siiski oma mineviku ja oleviku varjust välja astuda, meelt parandav elulooline muudatus ette võtta. Seksuaalne orgasm ei pruugi ju olla ega jääda elu tippkogemuseks. Jumalikum kogemus võib olla kogu isiksust tervendav vabanemine Tõelise aseaine sõltuvusest, olgu püsisuhete või terapeutilise kogukonna kaudu.
Carnes pakub selleks tuntud 12-sammulist teekonda, mis ennekõike algab isikliku abivajaduse teadvustamise ja teadliku abipalumisega, peab aga jõudma läbi tervete suhete ja eeskujude teostuva muudatuseni isiksuse kui terviku lõimumise ning suhete ja suhtumiste tasandil.
Eesti parimad seksuoloogid võivad välja pakkuda kodumaiseid retsepte. Tähtis on mitte heituda ega karta sõltlasliku varjuelu kapist välja tulla.
