Viimaste nädalate hullus WikiLeaksi ümber on ületanud igasugused mõistlikkuse piirid. Eilsed teated häkkerite rühma rünnakutest erinevate makseasutuste ja isegi riikide infosüsteemide vastu ning nende uudiste neutraalne toon ajakirjanduses näitavad üheselt, et meedia ei saa aru, millega on tegemist.

Vaba internet ja sõnavabadus tähendab seda, et iga inimene ja organisatsioon võib vabalt esitleda enda mõtteid ja originaalloomingut. Wikileaksi puhul ei ole tegemist enda loomingu esitlemisega, vaid varastatud (loe – ebaseaduslikult saadud) materjalide esitlemisega. Kas ebaseaduslikult saadud asi muutub seaduslikuks pelgalt läbi selle, et selle esitleja ei ole seda personaalselt varastanud? Ei, see on samasugune kuritegu, kui varastatud autoraadiote organiseeritud kokkuostmine ja edasimüümine. Meedia võiks mõista, et see on alles algus.

Üks asi on see, et Wikileaksi kasutuses olev andmekogu muudab (ja moraalselt ka seadustab) edasipidised infovargused, kuna sellise populaarse kaubamärgi olemasolu provotseerib järgmisi inimesi ebaseaduslikult kopeerima salajasi dokumente. Ja uskuge, et selle taga ei ole tegelikult mitte õilis avalikustamissoov, vaid lihtlabane ahnus. Seda esiteks.

Teiseks kuulub hea ajakirjandustava juurde kohustus kontrollida avaldatava informatsiooni paikapidavust vähemalt kahest sõltumatust allikast. Maailma vaba meedia võimendab aga praegu absoluutse tõe pähe suvalisel veebilehel olevat andmekogu. Aga mis siis, kui need dokumendid on võltsitud? Kas või osaliselt?

Hea küll, oletame, et Assange on õilis Robin Hood, ja tema organisatsioon ei võltsi nende kätte sattunud materjale. Aga kas seal on avaldatud kõik materjalid? Või ainult need, mida Wikileaks peab enda arvates vajalikuks lekitada? Kas see pilt, mis meile luuakse, on kogu pilt või ainult üks killuke? Milline killuke?

Kolmandaks on Assange terrorist. Täpsemalt infoterrorist, kes terroriseerib suurt hulka riikide valitsusi, peites oma varastatud kraami edasimüümise interneti- ja sõnavabaduse ülla maski taha. Selliseid kõrgeid aateid kilbiks tõstes muutub terrorist meile sümpaatseks ja tekib tunne, et röövel on õilis.

Kas pole mitte nii, et kogu vaba meedia ja avalikkus põevad raskekujulist Stockholmi sündroomi ja ei saa aru, kuidas terrorist nendega manipuleerib? Miks suurem osa riike terroristidega läbi ei räägi? Sellepärast, et see kutsuks esile üha uute terroriaktide või väljapressimiste laine. Me ju tegelikult ei taha seda.

Sellele toetudes kutsun üles Wikileaksi kaudu edastatavat infot mitte paljundama. Terroristidega me läbi ei räägi.