Ühel päeval hakkasin sellele tõsiselt mõtlema, kui olin läbi lugenud Aron Ralstoni "127 tundi". See pani mind küsima, miks me nii palju halame ja masendust tunneme?
See tõestisündinud lugu kirjeldab Aroni läbielamisi USA-s asuvas Blue John kanjonis, kus talle ühel ilusal ent valusal reedesel pärastlõunal kivirähn käe peale kukub. Seda nii õnnetult, et Aron peab kaljulõhes vangis veetma ligi kuus päeva. Kõige selle juures pole tal ei süüa ega juua. Irooniline on selle loo juures see, et Aron ei öelnud kellelegi, kuhu ja miks ta läheb. Varem oli ta teel kanjonisse kohanud kahte tütarlast, kellega leppis kokku kohtumise ühel peol, kuid temagi ei osanud temast puudust tundma hakata, arvestades, et tegu oli siiski võõraga.
Aron pääseb lõpuks kõige verdtarretavamal moel, näidates seejuures, milleks on inimene elamise nimel võimeline, kui selleks leidub piisavalt tahtmist ja unistusi. Nimelt murrab Aron esmalt oma parema käe luu ning seejärel lõikab noaga oma käe küünarnukist saati ära. Sellel ajal oli käimas juba päästeoperatsioon ning mõni aeg pärast seda, kui Ralston oli kaljulõhest pääsenud, toimetas päästekopter ta haiglasse.
Fenomenaalne, lausa uskumatu näib fakt, et Aron on jätkanud tänase päevani mägedes ronimist. Nüüd ta loomulikult ütleb, kuhu ta ronima läheb. Nii nagu Aron, peaks iga inimene vingumise asemel oma unistuste poole mitte vaid püüdlema, vaid need ka teoks tegema. Muidugi leiame me oma elus pidevalt stressi ning allaandmise tunnet, kuid sellest tuleb üle olla.
Rhonda Byrne raamatu "Saladus" kohaselt on universumi võimsaim seadus külgetõmbeseadus. See seisneb selles, et inimene tõmbab oma mõtetega endale asju ja sündmusi ligi. Peale "Saladuse" läbilugemist olen ma seda ka märganud. Ilmselt pole paljudele võõras tunne, et kui juhtub midagi halba, siis kohe kuhjaga. Heaks näiteks olid rahutused Egiptuses. Inimesed, kes uudiseid lugesid ja vaatasid, rääkisid sellest ning tegid seda seejuures ise teadmata, et nad andsid sellele kõigele hoopis jõudu juurde. Sama protsess toimub ka kõige heaga. Sellepärast ongi tähtis mõelda häid mõtteid, mitte pidevalt halada sellest, kui halvas maailmas me elame.