“Matrixist” on praeguseks kirjutatud vähemasti kolm raamatut pluss lugematu arv lühemaid käsitlusi, mis püüavad tabada filmi varjatud tähendusi. Mõnede Lääne ülikoolide epistemoloogia kursustel on “Matrixist” saanud respektaabel viitamisaines.

Kahe filmi visuaalne keel ei kannata võrdlust — kui Kubricki suurteos kulgeb kaks ja pool tundi pidurdatud, meditatiivses tempos, siis “Matrixi” ülevoolav võitlusesteetika andis ühele kriitikule alust võrrelda Ameerika televisiooni saatepäevaga, mis on kahte tundi kokku surutud. Ent mõlemat filmi seob püüd esitada tehnoloogilise progressi taustal ajatumaid religioosseid küsimusi.

Olgu öeldud — maatriks on virtuaalne maailm, mille lõid kompuutrid, kes anastasid maailma ja muutsid inimesed oma orjadeks. Inimesed ise seda ei taju, sest kookonis elades on nende ajud ühendatud fantaasiamaailmaga, mistõttu oma kujutlustes elavad nad justkui tavalist elu. Tegelikult kasutavad masinaid neid oma energiaallikana. On aga inimesi, kes on masinate orjusest pääsenud ja peavad oma rõhujate vastu partisanisõda. “Matrixi” ja tema järje põhipaatos selles seisnebki, kuidas Keanu Reevesi mängitud peategelane Neo tuuakse kookonist tegelikku maailma, kus tal on ettekuulutuse järgi täita inimkonna ikkest vabastamise ülesanne.

See kõik on meile juba kusagilt tuttav: oletus, et materiaalne maailm on väärkujutlus eesmärgiga hoida inimesi orjastatuna, on ajaloos korduv motiiv. Keskajal võitles viimane kristlik gnostikute sekt ’kataarid’, (kreeka keeles ’puhtad’) veendumuse eest, et materiaalne maailm on Saatana loodud illusioon, mille Jeesus seejärel paljastas. Gnostikud üldiselt kujutasid Jeesust kangelasena, kes päästab inimkonna gnosise ehk esoteeriliste teadmiste kaudu. Füüsiline maailm polnud nende jaoks jumala looming, vaid pigem midagi õudusunenäo sarnast, mis on inimkonna vangistanud. Nad uskusid, et on võimalik saavutada lunastus mitte kurja ja patu alistamise teel, vaid reaalsust tundma õppides. Selleks tuleb saada äratatud või siis “Matrixi” analoogiat kasutades — väljalülitatud.

Mõned kriitikud on juhtinud tähelepanu, et “Matrixi” näol ongi meil tegemist uuestiräägitud Jeesuse looga. Valgustaja ja lunastaja rollis mõistagi peategelane Neo. On märkimisväärne, et viimase aja science fiction’i püüdluses paremat maailma otsida on ikka olnud midagi religioosset. See tähendab veendumust, et inimene võib lahkuda kehast, oma materiaalsest piiratusest ja leida üles reaalsuse, mis asub kusagil väljaspool.

Avastus, et maailmas ei valitse mitte ainult kurjus, vaid et ta on läbi ja lõhki võlts, kipub ameerika meelelahutuses üha enam esilduma. Tuntumateks näideteks Eestiski linastunud “Truman Show” ja “eXistence”. Ka ulmekirjanik Philip K. Dick oli ametis küsimustega: kuidas me teame, et robotitel pole teadvust, ja kas meil on alust usaldada omaenda mälu. Tema filmikski kohandatud “Blade Runner” püüdis visualiseerida toda esimest ja “Matrix” nüüd, aastakümned hiljem, teist küsimust. “Matrixi” teine osa ei vii meid vastusele lähemale. Triloogia kolmas jagu peaks linastuma selle aasta lõpus.