Mati Raidma: Pronksiöö õppetunnid - riigikeelt oskamata ei ole võimalik edukalt hakkama saada

Kuus aastat tagasi algasid Tõnismäel kaevetööd eesmärgiga matta kesklinnas elava liiklusega piirkonnas tähistamata matmiskohas paiknenud Punaarmee sõdurite põrmud ümber kaitseväe kalmistule ja viia sinna ka üle monument, mida tunti pronkssõdurina.

Kuna juba mitu aastat oli avalikus ruumis asuvat matmispaika ja selle lähistel seisvat mälestusmärki kasutatud kogukondadevahelise vaenu õhutamiseks, eskaleerusid pinged väga paljudele ootamatult sellisel moel, et tõid kaasa tänavavägivalla ja kaks rahutut ööd. Lõhutud aknad parandati kuuga, hingehaavad paranevad palju aeglasemalt.

Tolleks ajaks oli pronkssõdur muutunud sümboliks, millel polnud enam otsest seost langenute mälestuse austamisega. Põrmude ümbermatmise ja hauatähise viimisega kalmistule kõrvaldati pingeallikas, mida oli hakatud kasutama provokatsioonideks meie riigi iseseisvuse vastu.
Pronkssõduri juures toimunut ei saa kindlasti üldistada kogu venekeelse kogukonna seisukohaks. Küll aga apelleerisid selle kogukonna toetusele rahutuste korraldajad. Inimesi kasutati ära, püüdes neid rakendada rahvuskonflikti eskaleerivate eesmärkide teenistusse.

Valitsus käitus pingeterohkes olukorras kiiresti ja otsustavalt. Praktikas sai kinnitust, et Eesti kindel siseturvalisus ei ole ajutine nähtus. Näidati, et oma riik on pöördumatu ja vajadusel kaitstakse sisejulgeolekut otsustavalt.

Keelt ja kultuuri tuleb austada, aga ei saa lubada nende kasutamist pingete külvamiseks. Kes seda üritavad, peavad arvestama, et kaasaegne ühiskond näeb neid lihtsalt läbi. Samas ei kao taolised väljakutsed meie igapäevaelust. Näiteks räägib ka Venemaa uus välispoliitiline doktriin lähiriikide pehmest hõivamisest.

Pronksiöö kõige olulisem õppetund võiks olla tõdemus, et inforuumi ei tohi rahvustunnuse järgi eristada. See kehtib eeskätt avaliku info tootjate kui ka selle info tõlgendajate kohta. Vaated ajaloole võivad olla erinevad, kuid ajaloos leiduvaid erinevaid fakte ei tohi kunstlikult kuhjata barrikaadiks, mis takistab teed tulevikku. Lõimumise üheks mõõdikuks on keeleoskus. Nagu üheski teises riigis, ei ole ka Eestis võimalik riigikeelt oskamata edukalt hakkama saada.

Samal ajal on erinevate keeleruumide olemasolu fakt. Aasta tagasi avalikustatud lõimumisuuring näitas, et järjest enam lisandub meie ühiskonda hästi hakkamasaavaid noori, kes kõnelevad veatult eesti keelt ning elavad Eesti inforuumis. Samal ajal on endiselt neid, kes vajavad ühiskonda integreerumisel tuge. Siit jõuame infokeskkonda, mis avalike ja riiklike teemade käsitlemisel peab olema erinevates keelekeskkondades sarnane.

Poliitikud, kes räägivad eestlastele ja venelastele erinevat juttu, käituvad alatult nii kogukondade kui Eesti riigi suhtes. Me ei küpseta eraldi leiba eestlastele ja mitteeestlastele. Poes saavad kõik rahvusele vaatamata valida Vabariigi musta leiva ja Borodino leiva vahel. Samamoodi peab see olema ka inforuumis. Arvestada tuleb neid sümboleid ja kujundeid, mida erineva kultuuritaustaga inimesed oma hariduse ja kasvatusega kaasa on saanud, kuid sõnum ei tohi erineda. Jäägem iseenda ees ausaks.

Tänavu 8. mail saab 68 aastat teise maailmasõja lõpust Euroopas ja mälestame langenuid liigselt rõhutamata mundreid, mida need kandsid, sest tegelikult olid nad kõik ohvrid. 9.mail tähistame taas Euroopa päeva – päeva, mil pandi alus Euroopa lõimumisele.