Reformierakond on oma erakonnaprogrammides ning valimisplatvormides riigikaitset käsitledes jäänud alati kindlaks põhimõttele, et 2% sisemajanduse kogutoodangust (SKT-st) tuleb riigikaitsele riigieelarvest garanteeritult eraldada.

Sama põhimõtte - kaitsekulude olulisuse ja 2% SKT-st - lülitasime ka oma Euroopa Parlamendi valimisprogrammi. Võib ju küsida, et miks nii - kaks protsenti ja kaitsekulud on NATO mitte Euroopa Liidu teema. Vaidlen põhimõtteliselt vastu - ei ole, see on meie teema.

See, et suuname riigikaitsekuludeks 2% SKTst, on Eesti põhimõtteline kaitsepoliitiline otsus. Iga endast lugupidav riik omab ja arendab usutavat kaitsevõimet. See on põhimõte, mis peab jõudma kõigi Euroopa Liidu liikmesriikideni, ka nendeni, kes on oma kaitsekulud juba ka ühe protsendi piirist allapoole lasknud. Euroopa julgeoleku huvides peame seda ikka ja jälle kordama.

Eesti sõjaline riigikaitse tugineb nii NATO kollektiivkaitsel kui ka esmasel iseseisval kaitsevõimel. Kaitse-eelarve on lisaks ülalpidamiskuludele reeglina pikalt ette planeeritud investeeringute süsteem. Täna on Kaitseväel olemas konkreetne ja 10 aastat ette vaatav plaan, mida soetada.

Hetkel alustame näiteks soomusmanöövervõime loomisega meie maaväele. See tähendab lahingumasinaid, liikursuurtükke ja kogu sellega seotud logistika- ja tagalatoetust.

Ka tankid tulevad. Omal ajal. On küllaltki vastutustundetu manipuleerida mõttega, et mingitel poliitilistel põhjustel võib see protsess katki jääda. Seda lihtsalt ei juhtu. Kaitse-eelarve kindel seos SKT-ga annab kaitsealaste hangete planeerijatele kindla aluse protsesse aastateks ette kavandada.

Kas riigikaitse piirdub sõjalise kaitse arendamisega? Vaadates tähelepanelikult sündmuste arenguid Ukrainas võime tõdeda, et ainult sõjaline kaitsevõime pole territoriaalse terviklikkuse garant. Oleme Eestis juba mitu aastat kujundamas uut, laia riigikaitse käsitluse kontseptsiooni. Üks aruteludes tekkinud tõdemus on, et külma sõja aegne mõttemall, kus kõike sai jagada rahu- ja sõjaajaks, tuleb muutunud maailmas kõrvale heita.

Üheks oluliseks osaks laias riigikaitse käsitluses on erinevate ametkondade iseseisvad riigikaitselised ülesanded ja seda sõltumata sõjalisest kaitsest. Väitsin enne, kui Ukrainas hakkasid sündmused arenema, et tänases infoühiskonnas ja muutunud julgeolekukeskkonnas on võimalik kaotada riigi iseseisvus või territoriaalne terviklikkus ilma, et sõjalist kaitset üldse rakendada saadakse või suudetakse.

Täna tundub, et traagiline tõestus on reaalsuseks saamas. Millistest ülesannetest siis räägime kui riigikaitselistest? Siin on suur roll täita kindlasti sisejulgeolekul ja siseministeeriumil, kuid siia kuuluvad ka osaliselt küberjulgeolek, psühholoogiline kaitse ja üha enam väljakutseid ja olulisust omandav rahvusvaheline tegevus.

Kui täna räägitakse vajadusest pöörata enam tähelepanu ning panustada rohkem Eesti julgeolekusse ja riigikaitsesse, siis silmas tuleb pidada just meie laia riigikaitse käsitlust. Selles uues vaatenurgas tuleb aga selgelt mõista, et 2% SKT-st on meie lubadus sõjalise kaitsevõime arendamiseks ning hoidmiseks. Muud riigikaitsevaldkonnad ja nende edasine väljaarendamine eeldab lisaks headele ideedele ka lisavahendeid.