Mati Ilisson: Kui koalitsioonierakonnad ja väikesed tegijad kokku ei lepi, jääb Savisaar võimule

 (140)
Mati Ilisson
Mati IlissonFoto: erakogu

Oma arvamusloos „Kas Savisaart on võimalik kukutada?“ püüab Urmas Reinsalu taaselustada vana müüti, mille järgi Eesti poliitika koosneb Savisaarest ja tema vastastest.

Ta kinnitab, et Savisaare kukutamine Tallinnas on võimalik, kui a) hääled ei lähe kaduma sellega, et mõni oponeeriv jõud jääb künnise alla ning b) ei hääletata mõne jõu poolt, kes pole koostööd Savisaarega välistanud ja c) valimisaktiivsus Savisaare vastaste leeris on kõrge. Tõenäoliselt soovib Reinsalu öelda seda, et ainsad „õigesti“ antud hääled eelolevatel valimistel Tallinnas on need, mis lähevad Reformierakonnale ja IRL-le.

Kui valijad toimivad Reinsalu näpunäidete järgi, ei taga see kuidagi Savisaare kukutamist ja seega läheb Reinsalu tegelikult vastuollu oma lähteteesidega. Miks? Kõik avaliku arvamuse küsitlused kinnitavad, et koalitsioonierakondade (RE + IRL) populaarsus on oluliselt madalam kui opositsioonierakondade (KE + SDE) oma. Kui arvestada, et kohalikel valimistel on hääleõigus ka mittekodanikest residentidel, kelle valdav lemmik on Keskerakond, siis on Reformierakonna ja IRLi võimalused Tallinnas kahekesi Savisaarele vastu saada nullilähedased.

Seotud lood:

Reinsalu näitab, et varasematel valimistel on Keskerakond saanud absoluutse enamuse volikogus tänu sellele, et ülejäänud poliitilised jõud on killustatud. Tahaks Reinsalult küsida, miks ta pole siis teinud ühtegi sammu, et Tallinnas tekiks laiapõhjaline linnavõimule oponeeriv ja Tallinna valupunkte lahendav valimisliit?

Sellise pöördumise tegi MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik Tallinna vabaühendustele ja opositsioonierakondadele eelmise aasta mais, kuid sellele ei tulnud erakondadelt mõistlikke vastuseid.

Tõsi, pärast Reformierakonna mitmeid skandaale ja IRLi manipulatsioone sisevalimistel on sõltumatutel kodanikel Reformierakonna ja IRLiga samas nimekirjas kandideerida ehk ebamugav, aga kui erakonnad tõesti tahavad praegusest Keskerakonna võimust jagu saada, siis pidanuks nad seda meedet vähemalt proovima ellu kutsuda.

Kindlasti ei ole Reinsalule teadmata ka see, et 46 protsenti valijaist ei ole valmis toetama ühtegi olemasolevat erakonda. Arusaam „valgetest erakondadest“ on ammugi murenenud. Mida on tehtud selle nimel, et usaldust Eesti poliitikas uuesti üles ehitada? Kahjuks mitte kõige vähematki.

Olukorras, kus Tallinna volikogu koosneb valdavalt asendusliikmetest, minnakse parlamendierakondade heakskiidul uuesti valijate petmise teed, esitades kandidaatideks ministreid ja Riigikogu liikmeid, kes tegelikult linnavolikogu töös osalema ei hakka. Selles ja paljudes teistes küsimustes on erakonnad käitunud mitte poliitika usaldusväärsuse huvides, vaid selle nimel, et Eestis väljakujunenud parteikartell jääks paika.

Kuni süsteem praegusel moel edasi kestab ja uusi jõude ei lisandu, jätkab Tallinnas valitsemist Savisaar. Samas on aga järjest vähem tõenäoline, et „niiditõmbamine“ Toompeal võiks pärast 2015. aasta Riigikogu valimisi kuuluda praegusele valitsuskoalitsioonile. Siin meenub üks Kaarel Tarandi arvamuslugu, kus ta kirjutas, et Toompea koalitsioonil on kasulik (ehkki seoses avalike vahendite raiskamisega väga kallis) Savisaart linnamurul edasi karjatada, mitte teda maha võtta (Sirp, 4. aprillil 2012).

Ainus, millega avalikkuse tähelepanu oma vigadelt kõrvale juhtida, on hirm Savisaare ees ja seda saab kultiveerida, kuni viimane on Tallinnas võimul. Samasisulistele järeldusele on jõudnud ka paremerakondi kaotusega leppimises süüdistavad ajakirjanikud Priit Hõbemägi ja teised, kellele Reinsalu püüab oma artiklis oponeerida. Siiski jääb Reinsalu artiklit lugedes mulje, et õigus on ikkagi ajakirjanikel.

Iseküsimus on muidugi ka see, kas vastandumine ja Savisaare kujutamine deemonina on parim sõnum, millega teiste erakondade juhid oma erakondi valimistele viivad. Mitte nõustudes linnapea Savisaare juhtimisstiiliga, nendin, et õigem on keskenduda kodanike heaolu parandamisele ja linna valupunktide lahendamisele (muulhulgas linnajuhtimise depolitiseerimisele ja halduskogude rolli suurendamisele), mitte tegeleda uute vastuolude õhutamisega. Vastandumine parlamendi võimuerakondade ja Tallinna vahel on juba ammu jõudnud tasemeni, kus omavahelise kemplemise kontekstis vastuvõetud õigusaktid pärsivad ülejäänud kohalike omavalitsuste huve ning halvendavad elanike käekäiku kogu Eestis.

Peamine järeldus Reinsalu artiklist on kahjuks see, et tegelikult ei soovita midagi muuta. Tema ootus näib olevat see, et Savisaar jätkab, teised kartelliparteid saavad volikogus esinduse ja kõiki, kes võiksid otsida alternatiivi valimisliitudest, märgistatakse juba ette kui Savisaare kaudseid toetajaid. Sest väheste vahenditega välja tuleval kodanikuinitsiatiivil pole jõudu kampaaniamahtudes maksumaksja rahakotile toetuvate kartellierakondadega võistelda. Üldse näib erakondadele meeldivat, kui kodanikud toimuvat pealt vaatavad ja omapoolse poliitilise aktiivsusega ei sekku. Õnneks paljud inimesed nii ei arva.