Martti Turtola: Ravite Afganistanis 1939. a haavu?
Esimene soome rahuvalveüksus, kompanii jagu siniseid barette läks Suessi kanali piirkonda 1956. aasta sügisel. Kusjuures meie riik oli võetud ÜRO liikmeks alles eelneva aasta sügisel. Olin siis ise alles koolipoiss, kuid mäletan hästi seda muljet, mida Suessi operatsioonis osalemine 1950. aastate Soomes avaldas. Meid aksepteeriti osana rahvusvahelisest (ning just nimelt lääne) üldsusest!
Missioonile läinud sõjaväelasi imetleti osaliselt muidugi ka omaaegsete seiklusjuttude vaimust kantuna. Lähi-Ida asus tollal „sada korda kaugemal“ kui tänapäeval – Soomest ei reisinud keegi eriti kaugele turistina ega muul moel. Kogu rahuvalveoperatsioon sai seetõttu tugeva eksootilise maigu.
Esimesele rahuvalvemissioonile eelnenud kümne aasta jooksul oli Soome olnud mitmel moel Nõukogude Liidu surve all ning mõjupiirkonnas. Lääneriikides leidsid nii mõnedki, et meie riik kuulub „idablokki“, Nõukogude Liidul oli ju olnud 1956. aasta alguseni isegi laevastikubaas Lõuna-Soomes Porkkalas. Seetõttu ei vaadanud kõik soomlased rahvusvahelistes operatsioonides osalemist hea pilguga. Loomulikult oli fakti seedimisega eriti suuri raskusi kohalikel kommunistidel. Samas ei hakanud Nõukogude Liit Soome plaani vastu protesteerima.
Kompanii jõuti Suessi piirkonnas uue vastu välja vahetada ning selle tegevus oli edukas. Missiooni käigus ei hukkunud ühtki sõjaväelast. Samas mõjusid välispoliitilised sündmused, muu hulgas Ungari ülestõus, nii, et president Urho K. Kekkonen ei kiirustanud uusi rahuvalvajaid kriisipiirkondadesse saatma. Nõukogude Liidu surve Soome välispoliitikale tugevnes nn öökülmade kriisi ajal 1958. aastal ning „noodikriisi“ ajal aastal 1961. Tõsi küll, Kekkoneni kõhklustest hoolimata läksid soomlased uue aastkümnes alguses pikale ÜRO mandaadiga missioonile Küprosele. Seal said surma ka esimesed Soome rahuvalvajad.
Poolesaja aasta tagust ÜRO rahuvalvamist ning tänapäeva missioone näiteks Afganistanis ja Iraagis on võimatu üks-ühele võrrelda. ÜRO vägede relvakasutusõigus oli palju piiratum ning tänapäevaste üksustega võrreldes olid nad väga nõrgalt varustatud. Peale selle ei olnud vaenutsevad osapooled sugugi nii jõhkrad, tänapäeva konfliktidega võrreldes meenutasid 1950. aastate kriisid peaaegu idülli.
Samas võib tänapäeva ja toonaste missioonide vahel võimalik leida ka sarnasusi. Soome pidi 1950. aastatel ja 1960. aastate algul end maailmale tõestama. Aktiivsus ÜRO missioonidel parandas Soome rahvusvahelist positsiooni, nihutas riigi mitu kraadi „lääne suunas“ ning lõi Soome neutraliteedipoliitika vundamendi.
Huvitav, kas Eesti aktiivsus rahvusvahelistes missioonidel on seletatav samade motiividega? Kas tänapäevane Eesti mitte ei soovi - nagu Soome 1950. aastatel - tugevdada oma rahvusvahelist mainet, osaledes kaugetes sõjalistes operatsioonides?
Kas Eesti püüab USAle tõestada, et on „tubli poiss“, kes käitub suurriigile meelepäraselt isegi Bushi taolise presidendi ametiajal? „Kuigi kõik teised kritiseerisid ning sõimasid USAd, meie käitusime lojaalselt ja hästi“ - midagi sellist, eks? See on nagu pöördvõrdeline versioon president Kekkoneni aegsest lömitamispoliitikast Nõukogude Liidu ees. Kekkonen ütles: „Meie ei tegele konjukturistliku poliitikaga. Me oleme ustavad vastastikkuse abistamise paktile igas olukorras.“
Eesti on osalenud sel kümnendil Soomest palju innukamalt rahvusvahelistes sõjalistes operatsioonides ning teinud seda enda suurusega võrreldes palju suuremate jõududega kui Soome. Kaitseväe juhataja kindralleitnant Ants Laaneots tunnistas sealjuures Soome telekanalile antud intervjuus, et Afganistanis peetakse täiemõõtmelist sõda. See on miski, mida Soomes ei ole tahetud kõva häälega välja öelda. Soome on osalenud Afganistani operatsioonis omamoodi „säästurežiimis“.
Kas eestlased püüavad meeleheitlikult tõestada, et nende sõjaväelased on tublid ja vaprad, et nad oskavad ja julgevad võidelda? Kas tänapäeva missioonidega püütakse ravida 1939.-1940. aasta haavu? Soome lahe põhjakaldalt vaadates tundub teinekord nii.
