Martti Martinson: Mida pakud Eestile, Austraalia?
Kui räägime Eesti eeskujudest riikide osas, siis vaatame enamjaolt ikka ainult Soome poole, kiitleme edu saavutamisega Läti ja Leedu ees, näpuga näitame Venemaa peale ning õpetame grusiine. Loomulikult kõlbab poliitikas ka võrdlus mõne teise Euroopa liidu riigiga.
Eriti uhked oleme aga siis, kui meid tunnustab millegi eest meie suur iidol USA. Mis siis sellest, et USA asub kaugel Atlandi ookeani taga ning meie kultuuriruumiga neil just liiga palju ühist ei ole. USA-lembus ning Ameerikale suunatud pilgud on meie poliitikat saatnud taasiseseisvumisest saati ning kohe päris kindlasti vaatame superriigi suunas ka edaspidi.
Aga kui juba ookeani taha minna, siis võiksime vahelduseks suunduda mõned lennutunnid kaugemalegi ja mitte põhjapoolkerale, vaid hoopis lõunasse.
Austraalia näol on tegemist riigiga, millelt on palju saada mitte ainult ränduritel, kes sinna õnne otsima lähevad, vaid ka meie riigil ja erinevatel rahvustel, kes siin elavad, tervikuna. Alustuseks võiksime muidugi endale tunnistada, et fakt, et Austraalia sõjaline võimekus jääb alla USA-le, ei tähenda, et see pindalalt maailma suuruselt kuues ja üha kasvava (eestlaste) populatsiooniga riik ei saaks meie jaoks kindlasti olla samasugune partner ja iidol, nagu seda on olnud Ameerika Ühendriigid. Saab küll.
Selle eelduseks on aga eelkõige meiepoolne soov Austraaliaga suhteid arendada. On natukene imelik, et kõikidest Euroopa liidu riikidest ei ole Austraalias saatkonda vaid Luksemburgil ja Baltimaadel. Saatkond Canberras aitaks meil luua paremaid sidemeid lisaks Austraaliale endale ka Uus-Meremaa, Indoneesia, Malaisiaga, aga ka teiste piirkonnas olevate suuremate ning väiksemate maadega. Eestil on võimalus läbi saatkonna rajamise olla ka Balti riikide esindajaks rohelisel mandril ning seeläbi lõigata sellest jällegi kasu just Eestile.
Eesti saatkonna puudumine niivõrd suure eestlaste kogukonnaga riigis on pretsedentitu — Eesti omab välisesindusi riikides, kus eestlaste populatsioon on oluliselt väiksem kui Austraalias või isegi Uus-Meremaal. Kurioosne on ka tõik, et peaaegu kõikidel mandritel asuvad väärikad riigid on valdavas enamuses Austraalias saatkonnaga esindatud.
Aga milleks seda suhete loomist ja saatkonda üldse vaja on? Eks ikka eelkõige selleks, et võtta austraallastelt üle edulood nendes valdkondades, milles see kultuuriliste ja ajalooliste eripärade puudumise tõttu võimalik on, näidata, et riik on olemas ka nende ligikaudu 9000 eestlase jaoks, kes seal riigis elavad ning lõigata kasu austraallaste erakordsest suurest maksevõimest, mida soodustab Austraalia dollari tugev positsioon valuutaturgudel.
Turism on midagi, milles austraallased on olnud palju edukamad kui meie. Just turismimajanduse valdkonnas võiks Eesti ettevõtted saata oma töötajad Austraaliasse õppima. Miks ei tulnud meie selle peale, et kasutada Euroopa liidu struktuurifondide ja ettevõtete raha selleks, et tuua Eestisse Oprah Winfrey või mõni teine ameeriklaste iidol ning seeläbi viia Eesti 308 miljonilise elanikkonnaga superriigi elanike teadvusesse? Miks me reklaamime Eestit turismisihtkohana heal juhul naabermaades, aga ei mõtle selle peale, et investeering sellistele turgudele, mis pole meist eelnevalt kuulnud, mille elanikud on maksujõulised ning mille jaoks sõna “Eesti” kõlab juba iseenesest eksootikana, võib ennast tulevikus järjepideva töö tulemusel rohkem ära tasuda kui reklaamid Peterburi tänavatel?
Loodust ja ajalugu me kusagilt mujalt importida ei saa, seega peame leppima sellega, mis meil on. Aga teiste riikide poliitikaid analüüsida ja neid kas täielikult või osaliselt mingis valdkonnas üle võtta saame me küll. Noortepoliitika on üks Austraalia jõuliselt arenenud valdkondadest. Austraalia keskvalitsuses ning ka mitmetes osariigivalitsustes ei ole mitte ainult eraldi noorteministri portfell, vaid olemas on lisaks meilegi tuttavatele noorteliitudele eraldi seadus, mis sätestab noortenõukogu õigused ning nende arvamusega arvestamise alused.
Äsja valmis ka uuring Austraalia noorte eluolust ning nende ees seisnevatest peamistest probleemidest ja väljakutsetest, mille alusel sündis Austraalia rahvuslik noortestrateegia. Kõik see, mida meie alles katsetame, mille üle vaidleme, on meiega väga sarnaseid väärtusi jagavas riigis juba ära proovitud ja vajaks vaid tutvumist ning järele tegemist. Seda, et noored on riigi ja rahvuse tulevik, teavad ka Austraalia (vähemasti osariikide) valitsused, kellel on tavaks koostada eraldi plaan oma valitsemisperioodiks, kus kirjeldatakse ära kõik tegevused ja poliitikad, mis puudutavad noori austraallasi.
Võrdseid palku ja puuviljakorjamistöid me pakkuda ei suuda, kuid pikemas perspektiivis on selge, et majanduse paranedes oleme me taaskord silmitsi mitte massilise tööpuudusega, vaid tööjõupuudusega. Miks mitte kasutada Austraalia Working Holiday -viisaskeemi, mille abil enamik noori Austraaliasse ja Uus-Meremaale reisivad, ka kolmandatest riikidest pärit noorte aastaks siia tööle toomiseks? Tegema töid, mida teeksid moldaavlased, hiinlased, armeenlased jt meelsamini kui eestimaalased, kui neil oleks selleks lihtsam võimalus, kui üldises korras tööluba taotleda.
Välistudengite arv Eestis on viimastel aastatel küll kasvanud, aga 1315 välistudengit ligi 69 000 tudengist terve Eesti peale ei ole kindlasti see arv, mille puhul me saaks öelda, et Eesti on välistudengitele atraktiivne. Samas ei ole päris õige ka fokuseeritus pelgalt ülikoolidele. Kui palju saavad meie kutsekoolid teha reklaami välisturgudel? Kui palju on meil näiteks välisõppureid keeltekoolides ja täiendkoolituses? Miks ei võiks olla Eesti koht, kuhu tullakse muuhulgas ka oma inglise, vene, prantsuse või mõne muu keele oskust lihvima, kuna siin on selleks loodud sobivad tingimused?
Eks paratamatu on see, et välisõppureid tuleb rohkem ka siis, kui üldine tung riiki elama tulla on suur, nagu ka Austraalia puhul. Aga tuleb aru saada ka sellest, et see sektor ei elatu Austraalias pelgalt immigrantidest, vaid oma kvaliteetsest ja paindlikust õppest. Ka meie võiksime juba praegu tunda nii mõnegi eriala/teaduskonna/kutsekooli puhul uhkust selle populaarsuse üle välisõppurite seas, kui me vaid oskaksime ennast paremini reklaamida. Käsikäes reklaamiga peab käima ka lihtsustatud korras viisa saamise võimalused õppuritele.
On ka asju, mida Austraalialt ei tasu üle võtta — üks nendest on kindlasti lõputuna näiv bürokraatia ja kohati ahistavana tunduv riigi kohalolek kõikjal. Aga ju siis ei saa lihtsalt teisiti riigis, mida ei valluta vaid eestlased, vaid ka kõik ülejäänud maailma rahvused ja vallutavad nii reisilennukitega, kruiisilaevadega kui ka ebaseaduslike veesõidukitega, riskides niimoodi iga päev oma eluga.
Loomulikult peaksid heade liitlaste vahelised suhted olema kahepoolselt kasulikud — nii näiteks võiks saata meie ID-kaardi ja e-teenuste mehed-naised ning mobiilsete teenuste väljamõtlejad otsejoones austraallasi harima. E-teenused on muide valdkond, mille puhul on üksteiselt õppida mõlemal osapoolel — nii uskumatu kui see ka ei tundu, siis eksisteerib valdkondi, kus Austraalia on e-teenuste kasutamise poole pealt Eestist ees (ja muidugi ka vastupidi). Samamoodi võiks Austraalia olla oodatud liituma meie küberkaitsekeskusega, suunata oma eksporti senisest enam Balti turgudele ning miks mitte avama ise saatkonna Tallinnas ja samamoodi ka Põhjamaade ja Ida-Euroopa (mille hulka Eesti ei kuulu!) ainukese kord nädalas opereeriva otselennuliini Sydneysse!
Mõtlemisainet kui palju, tegutsemisruumi veel rohkemgi. Jääb vaid loota, et Austraalia peaminister kunagi ka siia tuleb ning ise veendub selles, kui truu sõber meiesugune riik oskab olla. Ja et me suudame seda olla ka ühele meist kaugel asuvale riigile, mille sõjaline võimekus ei olegi võrreldav USAga.
Viimastel aastatel on Eesti poliitikute poolt Austraaliasse toimunud kaks olulisemat visiiti — 2008. aastal riigikogu delegatsioon riigikogu esimees Ene Ergma juhtimisel ning 2009. aastal välisminister Urmas Paeti visiit Austraaliasse ja Uus-Meremaale. Vabariigi president näiteks ei ole kunagi seda riiki ametlikult külastanud, peaminister tegi seda viimati üksteist aastat tagasi.
Edasiminekuks võib toimunudki visiite pidada, kuid kõrgetasemeliste visiitide nappus mõlemal suunal võrreldes näiteks USA, aga miks mitte ka Kanadaga, kõneleb sellest, et Eesti välispoliitikas ei ole seni otsitud väljundit selle piirkonna suunas. Meie noored ja vanemad kodanikud on siinkohal poliitikutest ja ametkondadest suure sammu võrra ees — nemad on aru saanud sellest, mida sellel riigil pakkuda on.
Viimane aeg on sellest aru saada ka valitsejatel.
