Martti Kalda: Kuni eksisteerib Põhja-Korea režiim, pole rahuaega loota

 (121)
Martti Kalda
Martti KaldaFoto: Erakogu, Delfi

Kuigi Põhja-Korea on Eestist vaid kaks ja pool korda suurem (tõsi, seal elab 24 miljonit inimest), annab põhjust riigile tähelepanu pööramiseks tõsiasi, et too Aasia väikeriigike norib tüli maailma vägevatega, ohustab naabreid tuumarelvaga ning on üks maailma räigemaid diktatuure.

Pea kogu oma pika ajaloo vältel olid Korea poolsaare riigid kultuurilises ja poliitilises sõltuvuses suurest läänenaabrist Hiinast. 1905-1945 oli Korea poosaar Jaapani kontrolli all. Teise maailmasõja järel jagati Korea alad piki 38. paralleeli sõja võitjate vahel: põhjaalasid okupeeris NSV Liit, lõunaalasid Ameerika Ühendriigid. Sellest külma sõja osapoolte esimesest tõelisest vastaseisust kasvas 1950-53 välja ka Korea sõda.

Sõja ja vastuseisu lähtealused olid paljuski sarnased jagatud ja okupeeritud Vietnami või Saksamaaga, ent mitte lõplikud tulemid. Hoolimata hoogsast ja laastavast sõjategevusest, neljast miljonist hukkunust ning seismest miljonist lahku rebitud perekonnast, ei suutnud ei Põhi (Hiina ja NSV Liidu toel) ega Lõuna (USA ja tolle liitlaste abil) poolsaart oma kontrolli alla saada. Isegi tänane piir on peaaegu samas kohas kus alad II maailmasõja järel jagati.

Seotud lood:

Siit tulenebki esimene probleem. Sõja osapooled on lõpetanud küll reaalse sõjategevuse (ja sõlminud tulevahetuse lõpetamise lepingu), ent reaalne rahu- ja piirilepe puuduvad. Ning mõlema Korea arvates on eesmärk endiselt sama: poolsaar ühendada. Samuti elavad mõlemad riigid (Korea Vabariik lõunas ja Korea Rahvademokraatlik Vabariik põhjas) vähemalt mentaalselt (kuigi sageli ka füüsiliselt) pidevas sõjaseisukorras.

Esimesest mureküsimusest lähtuvad aga järgmised. Nimelt Korea poolsaare olukorra geopoliitilised tagajärjed regiooni riikide ja rahvaste jaoks. Külma sõja ajal paigutas USA piirkonda oma liitlaste kaitseks suure hulga relvastust (vastuseisu kõrgajal Lõuna-Koreasse 950 tuumalõhkepead) ja sõjaväelasi. Endiselt paiknevad Ameerika väed Lõuna-Koreas ja Jaapanis, sõjalaevadest Vaiksel ookeanil ja baasist Guami saarel rääkimata. USA olulisteks liitlasteks regioonis on ka Tai kuningriik, Filipiinid ja Hiina Vabariik (Taiwan).

Teisalt on Põhja-Korea selja taga seisnud alati NSV Liit (pärast selle lagunemist vähemal määral ka Vene Föderatsioon) ja Hiina Rahvavabariik. Põhja-Korea ei saanud Korea sõjas lüüa just suuresti tänu Hiina „vabatahtlikele“, kelle massiarmeest USA juhitud liitlasväed jagu ei saanud. Järgnevatel aastatel seisnes Hiina ja Vene toetus Põhja-Koreale nii tagastamatus relvaabis, kui ka hiigellaenudes. Tänapäeval toetavad kaks Aasia hiiglast Põhja-Koread eelkõige moraalselt.

Kõik Põhja-Korea tuumarajatised on loodud NSV Liidu abiga, seega on punaimpeerium kõige vahetumalt süüdi Põhja-Korea tuumavõimekuse loomises. Põhi käivitas tuumaprogrammi 1957. aastal, umbkaudu 1989-1991 oli Põhja-Koreal olemas nii tuumalõhkepead, nende tarvis vajalik plutoonium, kui ka raketid.

Esimene raketikatsetus leidis aset 1993, tuumapommi prooviti edukalt 2006. Käesolevaks hetkeks on Põhja-Korea valduses hinnanguliselt 12-27 lõhkepead võimsusega 4 kuni 40 kilotonni (võrdluseks: Hiroshima - 15 ja Nagasaki – 21 kilotonni) ning raketid, mis suudavad viia relva umbkaudu 4000 km kaugusele. Seega ohustab Põhja-Korea režiim eelkõige Aasia riike ning USA valdustest Alaskat.

Kolmandana ei tohiks unustada Põhja-Korea siseriiklikku olukorda. Riiki valitseb juba kolmas Kimi perekonna liider Kim Jong-Un ning tema klikk (Korea Tööpartei). Isikukultus on aktiivse ajupesu ja propaganda tulemusena tõstnud tänase liidri vanaisa Kim Il-Sungi (1912-1994) ja isa Kim Jong-Ili (1941-2011) riigis sisuliselt jumala staatusse.

Põhilised inimõigused on jalge alla trambitud, vangilaagrisse on saadetud ligi veerand miljonit poliitvangi. Napib põhilisi toiduaineid ja laiatarbekaupu, hinnanguliselt 6-8 miljonit inimest nälgib igapäevaselt. Riik on sisuliselt isolatsioonis, suheldes vaid valitud sõprade (Hiina, Venemaa, Vietnam) ja teiste paariariikidega (Pakistan, Iraan, Süüria, Kuuba, Jeemen). Viimastele, nagu ka mitmetele teistele ebastabiilsetele Lähis-Ida ja Aafrika riikidele on eksporditud ka raketitehnikat.

Sisuliselt on tegu kuritegeliku režiimiga, mille agendid on röövinud oma kodudest Jaapani ja Lõuna-Korea kodanikke, korraldanud terroriakte teistes riikides (Lõuna-Korea diplomaatide mõrv Birmas 1983) ning rahumeelsete elanike vastu (Lõuna-Korea lennukompanii Korea Air reisilennuki õhkimine 1987).

Võttes arvesse kirjeldatud probleeme ning kujunenud olukorda Korea poolsaarel, võib näha sisuliselt kahte ootuspärast tulemust. Viimane on ilmsem kui esimene, sest ega värskelt eskaleerunud olukord Korea poolsaarel pole esmakordne. Ning kogemus õpetab.

Esimene, vähetõenäoline, ent mitte võimatu, on sõja puhkemine. Hetkel on Põhja-Korea kihutustöö viinud olukorra sinnamaale, et sõja puhkemiseks piisab kõige väiksemastki provokatsioonist. Kim Jong-Unil poleks sellises situatsioonis lihtsalt võimalik „nägu kaotamata“ taganeda.

Tõenäoliselt tabaks Põhja-Korea löök (mida nad ise peavad vastulöögiks, kaitseaktiks) esimesena Jaapanit või Lõuna-Koread, tuues geograafilise läheduse ja inimtiheduse tõttu kaasa tohutud inimkaotused. Sellele järgneks USA täiemahuline vastulöök, mis purustaks vastase täielikult, ning millele isegi Hiina või Venemaa ei söandaks vastu seista. Korea Rahvademokraatlik Vabariik lakkaks olemast ning tooks kaasa küll Korea poolsaare ühendamise, ent ühtlasi ka humanitaarkatastroofi, sest nälgivad ja räsitud Põhja-Korea elanikud valguksid sõjast purustatud kodumaalt ilmselt lõunasse.

Teine, tõenäolisem, on status quo säilimine. Ehk siis jahvatavad propagandaveskid seni, kuni saavad tühjaks, käivad maha ja raugevad kuni uue kriisini. Samas tuleb märgata, et Põhja-Koreaga seotud „kriisid“ on viimase kahekümne aasta vältel hoogustunud ning nende esinemissageduski tihedam. Ilmselt on põhjuseks riigi kõrgenenud eneseteadvus, mis ammutab jõudu tuumarelva olemasolust.

Loomulikult peaksime aga iga propagandasõja puhul küsima, miks seda peetakse. Siin on mitmeid võimalusi. Ilmselt on „kriis“ kutsutud esile Põhja-Korea enda poolt ja mõeldud eelkõige siseriiklikuks tarbimiseks. Võimalik, et see, mida näeme, on vaid riigi juhtide või juhtgruppide omavahelise võimuvõitluse pinnavirvendus. Välistatud pole ka, et bluff on suunatud välismaailmale. Lootuses, et nendega arvestatakse, neid peljatakse, ning neid vastutasuks majanduslikult abistatakse. Ehk siis sisuliselt oleks tegu väljapressimisega.

Kolmas ja sugugi mitte väiksema tõenäosusega on kogu kära üles keerutatud, et varjata järjekordset Põhja-Korea tuuma- või raketikatsetust.

Võimalusi on veel, ent nimetatud on kõige tõenäolisemad. Kuna tegu on aga ülimalt suletud ja paranoilise riigiga, on tõest pilti saada raske. Selge on vaid üks: seni kuni eksisteerib Põhja-Korea režiim tänasel kujul, pole Kaug-Idas pingevaba rahuaega loota.