Martin Vahter: Türklased valimisloosungil

 (105)
Martin Vahter: Türklased valimisloosungil
Foto: Andres Putting

Valimiseelses retoorikas ülistavad kõik erakonnad töökohtade loomise vajadust äärmuseni. Loosungi sõna-sõnalt elluviimine saadab aga meie Euroopa Liidus 23. kohal asuva majanduse tootlikkuse hoopis rea viimasele kohale.

Hiljuti Kasahstani noores pealinnas Astanas ringkäiku tehes külastasin professionaalsest huvist ühe kaubanduskeskuse arendust. Hoonet ehitavad sajakesi koos elavad türklased, kes igaüks midagi nikerdab või vähemalt jälgib olukorda. Vaatad, et eestlasi kuluks selleks tööks poole vähem. Aga ju siis türklased teevad kokkuvõttes nii odavalt, et tasub ära.

Levinud arvamuse kohaselt vajatakse Soomes Eesti ehitajaid, kuna need on südikad ja usinad mäkaiverid, kes teevad soodsalt, kiirelt ja kvaliteetselt. Ja kohalikud ise pigem uimerdavad objektil. Kuigi maailma keskmisega võrreldes on eestlaste ehituskvaliteet päris Põhjamaade lähedane, siis teevad soomlased tegelikult meist ikkagi veidi kiiremat, efektiivsemat ja vähema kisata tööd.

Hästi teeniva Soome ehitaja efektiivsus peitub oskuses tööriistu kasutada. Aja jooksul on erialast saanud teadus, toimivad sissetöötatud meetodid, mida toetab hea varustus. Eestlane läheb aga katusele ikka haamriga ja taob seal nii et selg märg. Ja tükk maad kauem, kuigi oleks võinud juba ammu naelapüstoli osta. Meie töömees ei maksa suurt midagi ja tööaega ei väärtustata. Pigem võetakse üks haamerdaja juurde ja susserdatakse, et koguhind odav hoida.

Pisut utreerides võib öelda, et meie valimiseelsed loosungid on orienteeritud oskustepõhise efektiivsuse asemel “astana tööstiilile” — kolm odavat meest hoiavad lauajuppi ja elatuvad sealjuures kuidagi ära. Küsimus on riigi tasemel mõtlemises. Kasahstanil on maavarasid, mida läbi seinapragude taevasse kütta. Meil paistab olevat töötuid, kelle hõive suurendamiseks tehakse lihtsalt madalapalgaline töökoht juurde. Kuni inimene on odavam kui tehase sisseseade, ei vasta tema tegelik turuhind meie regiooni potentsiaalsele tasemele.

Firmad ei vaja enam endistele töökohtadele inimesi

Buumi ajal paisus majandus tänu turu kasvule ja efektiivsus oli teisejärguline. Majad kerkisid ühe lihtsa projekti järgi, nagu kunagi Mustamäe tee äärde hrušovkad, mis võimaldas kõigil sõprusrahvastel käepäraste oskuste ja vahenditega kaks korrust püsti saada.

Masu saabudes tuli aga konkurentsis püsimiseks tootlikkust tõsta. Tööjõukulusid tuli ka hoolikamalt lugema hakata ning iga inimese panus muutus senisest väärtuslikumaks. Väiksema arvu inimestega teha ära sama töö — sammuke Euroopa keskmisele tootlikkusele lähemale.

Üpris kindel on, et paljudes sektorites töötajate arv enam ei tõusegi endisele tasemele — kui ei toimu loomulikku kasvu eksportis või poliitikute poolt valijatele meeldimiseks jagatud soodustused ei pane ettevõtjaid massiliselt sotsiaalmaigulisi töökohti välja mõtlema. Sotsiaalsed töökohad on mingil ajahetkel vajalikud ja kasulikud, kuid suures plaanis tulevikuta: vaesusesse jääb nii töö tegija kui terve ühiskond, kes neid kohti üleval peab hoidma.

Valimisloosungid töökohtade suvalisest loomisest iga hinnaga on süüdimatud. Pikas perspektiivis tasub vastupidiselt praegune tööjõu suhteliselt kõrge maksustamine ära, sest see sunnib firmasid kujunema kaasaegseks, efektiivseks ja teadmistepõhiseks, väärtustades ja hoides töötajaid. Mida rohkem on ehitusmeeste seas naelapüstoliga mehi haamriviibutajate asemel, seda suuremat lisaväärtust saab luua Eesti majanduses.

Kui abielu toimib, siis normaalne inimene ei torma seda kiirustades uue vastu vahetama. Meie tänane maksupoliitika on toimiv ja seda tasub jätkata. Senisest veelgi enam aga võiks toetada ettevõtlikkust ja teha soodustusi uutele ettevõtjatele.

Autor on 1Partner Kinnisvara tegevdirektor.