Martin Vahter: Kuidas muuta Tallinn turistile huvitavaks?
Keskmine turist ei viitsi muuseumis käia, vaid tahab pigem värskes õhus liikuda ja endale tegevust leida. Paljudel suurlinnadel on oma traditsioonid, mis turiste paeluvad. Peterburil on sildade tõstmise tseremoonia, Barcelonal purskkaevude show, Stockholmil kuningapalee vahtkonna vahetus.
Tallinna vanalinnas ei toimu turistile igapäevaselt pea mitte midagi. Meie pealinna vanimad osad pärinevad 13. sajandist, kuid selgeid ja atraktiivseid igapäevaseid traditsioone pole. Kaua sa neid maju ikka pildistad, hing ihkab midagi elavamat. Vanalinna päevad on suurepärane üritus, kuid kestavad kahjuks vaid nädala. Keskmine turist sellepärast siia eraldi ei sõida ja tahaks väikest etendust näha ka siis kui tema siin on.
Vanalinna päevad peaksid iga päev toimuma
Traditsioon ei pea olema tuhandeaastane, traditsioone võib luua igal ajal. Näiteks võiks ka meie Raekoja platsil toimuda iga päev vahtkonna vahetuse moodi tseremoonia, mida kõigil elanikel tore vaadata. Või äratada koos ajaloolastega mõni vana legend või tegelane ellu, mida siis lavastada - kasvõi Vana Toomas tuleb tornist alla. Meil on palju kummituslugusid, mis inimesi paeluvad - neist legendidest peaks tegema etendusi ja reaalselt lavastama. Inimesed ootavad meie linnalt just sedalaadi kerget ja alalooga põimunud meelelahutust, seepärast on ka näiteks Olde Hansa restoran väga edukas.
Peale vaatamise tahavad inimesed ka ise asju kogeda. Tallinn on merelinn, aga peale lennusadama lihtsat merega seotud tegevust või merereisi võimalust pole. Stockholmis müüakse paadireise kulla hinnaga ja sõitjatest puudust pole.
Ühe atraktsioonina võiks Šnelli tiigi äärest liikuda Toompea astangule ka funikulöör ehk kaldraudtee. Funikulöör on paljudes Euroopa linnades kõige olulisemate vaatamisväärsuste juures. Näiteks saab Pariisis kaldraudteega Montmartre'i või Vilniuses Gediminase mäkke sõita. Tallinnas võiks viia funikulöör Šnelli tiigi äärest Toompea mäkke Rahukohtu tänavale. Tehniliselt lihtne köisraudtee on turismimagnet ja maamärk, mille juures pilti teha. Paljud linnad on ehitise rajanud kahasse erakapitaliga ning lisaks teenib atraktsioon head piletiraha.
Tallinnas on ka vähe "peab pildistama" maamärke. Kilukarbivaade, kõiksugu vanad majad ja kirikud on toredad, aga inimene, kes siin pealiskaudselt aega veedab, ei tea nende tausta ega legende. Ilma selleta on need lihtsalt vanad majad. Ka vabadussammas ei jutusta võõrale muud lugu peale eestlaste üle võlli usklikkuse ja küsitava arhitektuuritaju. Meil on vaja lihtsamaid, põnevamaid ja kergemini jäädvustatavaid maamärke. Alustades Kalevipojast Tallinna lahes või Ülemiste järve kallasraja osaline avamine promenaadiga Lindakivi juurde.
Jõukas klientuur tuleb igal aastal sadade tuhandete kaupa Tallinna, kuid peamise raha teenivad neilt hotellipidajad ja suveniirimüüjad. Kui turistidel oleks Tallinnas rohkem teha ja vaadata, siis veedaksid nad siin ka kauem aega, kulutaksid rohkem, oleksid rahulolevamad ja tuleksid jälle tagasi.
