Martin Helme: Võõrtööjõud hukutab Eesti
Kahtlemata olete häirekella löömist juba kuulnud? Eesti peab asuma massiliselt sisse laskma võõrtöölisi, sest aastaks 2011 on meil juurde vaja 100 000 töötajat. Aga pidage. Kui Eestil on vaja, siis kellel on tegelikult vaja? Riigil? Ühiskonnal? Kodanikul? Ei. Vastuse saate, kui esitate küsimuse cui bono ehk kes kasu saab.
Aga mida tähendab “Eestil on vaja”? Väite taga peidab end tegelikult küüniline topeltvale: esiteks, ei ole vaja, ja teiseks, hädaline pole mitte Eesti ühiskond või riik — ega isegi mitte abstraktne Eesti majandus. Võõrtööjõudu on “vaja” ettevõtetel, kes soovivad laiendada tootmist, et saavutada suuremat käivet ja teenida kasumit. Kusjuures, nagu ratsionaalselt mõtlevatele ärimeestele kohane, soovib enamik tööandjaid suurendada kasumit võimalikult vähe investeerides. Parim viis kasumit suurendada (või säilitada) omapoolseid investeeringuid tegemata on leida odavat tööjõudu. See ongi kogu võõrtööjõu “vajaduse” võti — eraettevõtete kasumijanu. Selle asemel, et suurendada tootlikkust ehk muuta ühe olemasoleva töötaja tööpanus tulemuslikumaks kas väljaõppe ja oskuste parandamise, uue tehnoloogia juurutamise, hanke või turustamise ümberkujundamise või mõne innovatiivse idee rakendamisega, eelistavad ettevõtjad minna kergema vastupanu teed ja otsivad vähemväärtuslikke töötajaid.
Selles mõttes ei “vaja” odavat tööjõudu isegi mitte seesama majanduskasv, mille kiire säilitamise nimel meid immigrantidega leppima meelitatakse. Pikemaajalises perspektiivis ei saa majandus olla edukas ja arenev, kui riik loob ettevõtetele tingimused, kus neil on võimalik tootlikkuse suurendamist vältida ja investeeringud tegemata jätta, tuues riiki sisse odavat võõrtööjõudu. Võõrtööjõu sissetoomine õõnestab, mitte ei toida jätkusuutlikku majandusarengut.
Päris kindlasti ei “vaja” majandusimmigrante siinsed kodanikud. Esimene asi, mida piiride avamine odavale tööjõule kaasa toob, on palgatõusu pidurdumine. Milleks maksta rohkem, kui firma saab siinse keevitaja asemel tööle võtta poole odavamalt Ukrainast tulnud keevitaja? Jutt sellest, et meil lihtsalt pole piisavalt keevitajaid, võib tõele vastata, aga ei pruugi ka. Vabaturumajandus sellepärast nii suurepärane asi ongi, et kui mingis valdkonnas on suur nõudlus, siis toob see kaasa hinnatõusu, mis omakorda meelitab ligi pakkumisi. Ärimehed tahavad hinnatõusust mööda hiilida. Kui keevitajaid on vähe, siis järelikult tuleb pakkuda paremat palka, mitte hakata välismaalt odavamat võõrtööjõudu noolima. Pealegi, oskustööliste nappus on eelkõige vildaka haridussüsteemi tulemus. See on veelkordne tõestus faktile, et meie riigimonopolistlik haridussüsteem ei ole võimeline paindlikult reageerima tööturu nõuetele. Seega, majanduslikus mõttes pole “vajadus” võõrtööjõu järele mitte ainult vale, see on pikemas perspektiivis ka majanduslikult kahjulik.
Veelgi hullem on lugu, kui vaadelda asju mitte majandusliku utilitarismi seisukohalt, vaid ühiskonna heaolu seisukohalt laiemalt. Immigratsioonipumba käivitamine ohustab meie kultuuriruumi, Eesti eluviisi. Tarvitseb vaid veidigi uurida, mida on lõtv immigratsioonipoliitika kaasa toonud Lääne-Euroopas, et mõista — immigrandid destabiliseerivad ja lõhestavad ühiskonda, toovad kaasa kuritegevuse laienemise ning kujunevad reeglina koormavaks kohalikele maksumaksjatele. Isegi kui immigrandid hakkavad ilusti tööl käima ja makse maksma — mis on Euroopa ja Põhja-Ameerika kogemuse põhjal üsna haruldane -, toovad nad kaasa kulutused tervishoiusüsteemile, koolisüsteemile ja pikemaajalises perspektiivis ka pensionisüsteemile.
Mis aga kõige hullem, immigrantide saabumine muudab olemuslikult siinset kultuuriruumi. Inimestele, kelle meelest Eesti ongi piinlik konnatiik, kus kõik alates rahvatantsust ja lõpetades kristlike kirikutega on häbenemist ja muutmist väärt, kultuuriruumi muutumise idee kahtlemata meeldib. Neil aga, kes leiavad, et eestilik eluviis on põhimõtteliselt oma ja armas, ajab mõte piiride avamisest juuksed õudusest püsti. See tähendab meie keele, kultuuri, kommete ja traditsioonide taandumist millegi uue ja võõra ees.
Kui ratsionaalne argumentatsioon immigratsiooni pooldajaid enam ei aita, siis võetakse kasutusele rassismimalakas. Mõistliku väitluse asemel valatakse võõrtööjõu toomise vastased üle sopa ja siltidega. Eesti kultuuriruumi kaitsvad inimesed tembeldatakse ilmtingimata ksenofoobideks, rassisideks, fašistideks, piiratud ja argadeks progressi vaenlasteks. Vale on arvata, et Eestisse tulevad mustad, kollased või araablased. Keegi muide ei räägigi nende toomisest. Eelkõige soovivad tööandjad lõdvendada immigratsioonipiiranguid endise N Liidu riikide puhul. Ukrainast, Venemaalt, Valgevenest ja mujalt on võimalik inimesi “läände” meelitada üpris tagasihoidlike palkadega. Samas on slaavlasi siia lihtne tuua, kuna asju saab ajada teada tuntud rahvusvahelise suhtluse keeles — tehakse seda ju Ida-Virumaa ettevõtetes praegugi.
Loomulikult ei ole ärimehed ja kultuurirevolutsiooni õhutajad ainsad, kes võõrtööjõudu propageerivad, seda teevad ka paljud poliitikud. Teevad, kuigi teavad, et rahvas on valdavalt selle vastu. Võõrtööjõust positiivselt rääkiva poliitiku näol tunnete te alati ilmeksimatult ära ärimeeste taskust pärit ülesostetud marioneti. Kuna poliitikud teavad, et rahvale reeglina immigrandid ei meeldi, siis üritavad nad oma peremeeste ideed serveerida kui midagi vältimatut ja lääneliku demokraatiaga kaasas käivat. Šveits, millest läänelikumaks enam minna ei saa, kehtestas eelmisel kuul üliranged reeglid võõrtööjõu suhtes. Kuigi kõikvõimalikud tuuletallajad inimõiguslased otsuse peale kriiskasid ja vingusid, toetas karme reegleid ligi 70 protsenti rahvast. Seega ei ole mingeid universaalseid läänelikke standardeid immigrantide riiki lubamisele.
Tegelikult pole võõrtööjõu sissetoomises midagi vältimatut. Lihtsalt poliitikud teavad, et neil on vähe sisulisi argumente, ja sellepärast üritavad nad idee vastaseid tasalülitada, väites, et otsused on juba meie tahtest sõltumata langetatud ja et tegelikult polegi muid valikuid. Mis on järjekordne küüniline vale. Alternatiiviks võõrtööjõule on soodustada tootlikkuse tõusu ettevõtetes, soodustada allhangete tegemist piiri tagant, panna haridussüsteem tootma tööturule vajalikke inimesi, meelitada Eestisse tagasi siit välismaale tööle läinud eestlased ja tõsta pensioniiga.
Need ja paljud teised meetmed nõuaks aga poliitikutelt tegelikku analüüsi, tööd ja otsuste langetamist. Palju lihtsam on valetada, et meil pole valikut, ja manitseda lolli rahvast mitte olema sallimatu või ksenofoob. Selge on see, et ärimehed jätkavad surve avaldamist poliitikutele ja poliitikud omakorda üritavad erahuvide teenimisest tulevad kahjud määrida pähe kogu rahvale. Ainus, mis peatab Eestis immigratsioonipumba käivitamise, on aktiivne ja jõuline altpoolt tulev surve.
