Martin Helme: Vene koolid riigi alluvusse!
Paraku ei ole sellise uue ja parema ehk Eestile lojaalsema põlvkonna peale lootuse panemiseks kuigi palju tõestusmaterjali. Ikka ja jälle tuleb üle korrata, et aprillimässu põhilised antikangelased olid noored, iseseisvas Eestis sündinud, kogu oma elu eesti keelt riigikeelena kehtestanud riigis üles kasvanud inimesed, kellest enamikul taskus Eesti pass. Kas see mitte polekski pidanud olema juba see uus ja parem põlvkond?
Kust nad siis tulid ja miks? Vastust ei pea kaugelt otsima. Tulid Eesti riigi poolt üles ehitatud koolisüsteemist, kus eksisteerib kaks paralleelset maailma: eestikeelne kool ja venekeelne kool. Oleme kaotanud 18 aastat, lubades oma venekeelsetes koolides jätkuda nõukogude võimul ja juurduda vene uuel natsionalismil, mis selle sümboleid põlistab. Ammu olnuks aeg üle minna eestikeelsele õppele, kuid seda peeti liiga järsuks sammuks. Vähemasti oleks tulnud need koolid võtta riikliku kontrolli alla.
Praegu on Eesti koolid kahe peremehe alluvuses. Programmid ja õppemahud kehtestab riik, kontrollides ka tulemusi, kogu materiaalse poole eest hoolitseb aga omavalitsus. See tähendab ka kaadri palkamist ja kontrolli nende töö üle. Eestis on paraku piirkondi, kus okupatsiooniaegse Moskva poliitika tulemusel on eestlased jäänud vähemusse.
Et meie lühinägelikud poliitikud andsid lääne survel 1990. aastate keskel kõigile alalistele elanikele, kaasa arvatud mittekodanikele ja võõrriigi kodanikele, kohaliku võimu valimise õiguse, tähendab see, et meil on Eestis piirkondi, kus eestimeelsetel poliitikutel pole enam iial võimu juurde asja. Tallinn on üks neist omavalitsustest.
Neis piirkondades pole lootustki kohaliku omavalitsuse abiks või koostööks eestikeelse või –meelse hariduse andmisel. Mis huvi on Narva või Kohtla-Järve keskerakondlastel anda sealsetele vene noortele adekvaatset ajalugu Teisest maailmasõjast või nõukogude okupatsioonist? Sealsed linnavõimud ei mõista seda isegi, palju oleks loota, et nad nõuavad seda õpetajaskonnalt.
Kõik peaksid veel mäletama seda, kuidas Kohtla-Järvel surus kohalik omavalitsus koolidirektoriks vana kommunisti ja käremeelse vene šovinisti puhtast onupojapoliitikast. Venemeelne linnavalitsus paneb paika venemeelse direktori, kes omakorda paneb paika venemeelse ajaloo-, kodaniku-, kirjandus- ja keeleõpetaja. Ja õpetaja viib lapsukesed igal aastal pronkssõduri juurde lilli viima ning kangelasi mälestama. Kuni kasvab peale uus põlvkond Georgi lindi kandjaid ning Eesti passiga “Rossija”-röökijaid.
Siinsete venelaste haridus pole ainult haridusteema, see on otseselt ka julgeolekuteema. Märksõnad nagu Sergei Metlev ja aprillimäss peaks olema piisavalt kõnekad. Eesti Vabariiki sõnaga kaitsenud Metlevi vastu astus karistamatult tema oma kooli juhtkond. Aprillimässu eskaleerumisse andsid oma panuse vene koolide õpetajad. Me ei vaja rohkem tõestust, et venekeelne kool Eestis ei tooda juurde eestlusele tähtsaid väärtusi, vaid vastupidi, õõnestab nõnda riikluse aluseid.
Riiklik julgeolek pole mitte kusagil maailmas valla või linnataseme küsimus. Ammugi mitte siis, kui see kohalik linnavalitsus ise ongi julgeolekuprobleem. Muide, ka ennesõjaaegses Eestis olid koolid Eestis riiklikus alluvuses, tookord oli probleemiks see, et õpetajaskond kippus minema kommunistlikuks ning ohustas seeläbi riigi julgeolekut. Hiljem, vaikiva ajastu perioodil sai Päts suurepäraselt aru, millist tähtsust omab noorema põlvkonna väärtushinnangute kujundamise seisukohalt haridussüsteem.
Haridus on ka olulisemaid hoobasid riikliku sidususe ja ühtsuse loomiseks. Rahvusriik toimib hästi just seetõttu, et seal on elanikkonnal ühine keel, ühine ajalookäsitlus, ühine kultuuriruum. Ida-Virumaa pole alates 1990. aastatest meiega ühes ruumis olnud ning pole tegelikult veel maha matnud plaani Eestist lahku lüüa. Kui 1991. aastal oli selles oma loogika, siis praeguseks peaks olema peale kasvanud uus põlvkond inimesi, kelle jaoks on esmane ja peamine infoväli Eesti oma, esmane ja peamine ajalookäsitlus meie oma. Aga pole, sest nad käivad koolides, mis on oma mentaliteedilt veneaegsed. Seni, kuni need koolid on kohalike omavalitsuste alluvuses, ei muutu midagi.
Uue põlvkonna ootamise asemel on viimane aeg seda kujundama hakata. Venekeelsed koolid tuleb kiiremas korras võtta valitsuse alluvusse, sealne kaader kriitilise pilguga üle vaadata ning asuda seal õpetama päris Eesti ajalugu, kultuuri ja keelt. Need, kes sellega kaasa minna ei taha või ei suuda, peavad leidma endale muud töökohad. Kui see on tehtud, saab üleminek eestikeelsele õppele olema samuti valutum.
