Martin Helme: Vasakpoolsed parempoolsed

Küsimus: kus asub Eesti poliitika peavool, kui end parempoolseks nimetavad parteid reklaamivad end valimiskampaania ajal ilmselgelt vasakpoolsete lubadustega?

Kui Keskerakond ehitab oma valimiskampaania üles lubadustele võtta rikastelt ja anda vaestele, siis mis seal ikka. Robin Hood oli ka varas ja röövel, kes vaevu pääses võllast, aga selle eest armastasid teda paljud. Klassivaenu õhutamine ja rikkuse ümberjagamine rikkuse juurdeloomise asemel on vasakpoolsete peamine viis võimul püsida. Peenike nipp seisab vaid selles, et neid, kellelt röövitakse, peab olema vähem, kui neid, kellele tundub, et nad röövsaagi jagamise kaudu kasu saavad. Mõned nimetavad seda ka maksustamiseks ja riigipoolsete toetuste jagamiseks.

Aga nadi tunne tuleb peale, kui kuulata alati parempoolseks tituleeriva Reformierakonna ja parempoolitseva Isamaa ning pseudoparempoolitseva Res Publica liidu lubadusi. Eriti ärritav on, kui kinnitatakse rahvale, et inimestel on „õigus” tasuta haridusele ja „õigus” suurele pensionile. Sisuliselt kuulutavad väidetavalt parempoolsed parteid, et inimestel on õigus elada kellegi teise kulul ja saada neilt tagastamatut majanduslikku toetust. See pole aga mingi õigus. See on ekspluateerimine.

Piiramatu ja kõigile kehtiv õigus saab olla ainult selline, mis ei vähenda kellegi teise õigusi . Näiteks on inimestel õigus sõnavabadusele, sest ühe inimese sõnavabadus ei piira teise inimese sõnavabadust. See ei tähenda aga õigust saada tasuta ruumi ajalehes või teles — tele või lehe tegemine maksab kellelegi (kasvõi maksumaksjale) raha ning kellelgi pole loomupärast õigust saada lihtsalt niisama teise raha kulutada. See on üks põhjus, miks mulle ei meeldi riiklikult toetatud televisioon või raadio — niipea, kui kasutatakse kõigi raha, et teha saateid, tekib kohe küsimus, kuidas tagada kõigile aus ja võrdne võimalus tehtavat programmi mõjutada. Tegelikult polegi see võimalik.

Samamoodi on inimestel näiteks õigus elule ja vabadusele — see õigus ei võta kelleltki teiselt ära elu või vabadust. Ja vähemalt ideaalis ei lähe kellegi vabadus või elu teistele midagi maksma. Iga inimene peab aga juba ise vaatama, kuidas ta oma vabadust kasutab ja mismoodi oma elu elatavaks teeb, laste puhul on see vastutus muidugi vanematel.

Õigus „tasuta” haridusele, kopsakale pensionile või „tasuta” munitsipaalkorteritele paraku käib kellegi arvelt. Jah, kui õpetaja ei võtaks palka, kui tunnid toimuks lageda taeva all, ilma koolihoone ehitus- ja ekspluatatsioonikuluta, ilma õppevahenditeta, siis oleks haridus tasuta. Aga IRL ei paku meile ju ometi heategevuse korras lageda taeva all peetavaid suviseid vabaloenguid, kui räägib tasuta haridusest. Loomulikult mitte, ta räägib tegelikult sellest, et õppe eest ei peaks kohe ja otse maksma õppur. Sisuliselt räägib ta kulude peitmisest ja laialilaotamisest.

Hüva, võib-olla polegi see nii halb mõte, aga „tasuta” asjade pakkumine valijatele on puruvasakpoolne lähenemine. „Tasuta” asjade lubamine ning valitsuspoolsete monopoolsete sundteenuste pakkumine on selgelt vasakpoolne poliitika. Parempoolne poliitika propageeriks kodaniku valikuvabaduse suurendamist, isikliku vastutuse tugevdamist, turumajanduslike mehhanismide eeliste selgitamist ja nende rakendamist võimalikult paljudes valdkondades. Parempoolsete võiduteemad pole mitte roosade üle trumpamine selles, kuidas tõhusamalt Robin Hoodi mängida, parempoolsete võiduteemad on tugev riigikaitse, karm joon kuritegevuses ja korruptsioonis, vabaturumajandus, võimalikult vähene valitsuse poolne sekkumine inimeste valikutesse ja kui tegu on konservatiivse (mitte reformilikult liberaalse) parempoolsusega, siis ka kõrgete moraalistandardite eest võitlemine.

Igasugused poliitikute poolt välja kuulutatud „õigused” „tasuta” asjadele pole tegelikult mitte midagi muud kui valijate toetuse ostmine kõigi maksurahaga. Asjal on õige mitu varjukülge. Esiteks annab see poliitikutele võimaluse kontrollida meie elu valdkondades, kus selleks puudub põhjus või vajadus. Teiseks õõnestab see kodanike endaga toime tulemise võimet ning kasvatab saamatut, abitut, initsiatiivitut kodanikku. Just sellist, kellega poliitikutel on mugav manipuleerida ning abiraha ja toetuste varal lõa otsas hoida. Kolmandaks toob vasakpoolne poliitika alati kaasa majanduse allakäigu ja inimeste elujärje halvenemise.

Õigupoolest räägib niinimetatud parempoolsete parteide puruvasakpoolne retoorika sellest, et tegemist on maailmavaatetute poliitikaüksustega, kellel pole mitte mingit ideoloogilist orientiiri. Mitte mingisugust tegelikku nägemust ühiskonnast. Ega ka soovi seda orientiiri leida. On vaid soov vooluga kaasa minna, hetke laineharjal sõita.

Asjaolu, et poliitikud lähevad vooluga kaasa, selle asemel et propageerida lahendusi, mis põhinevad kindlal maailmavaatel, näitab, et meil Eestis ei ole vähemal tegevpoliitikas riigimehi. On vaid selgrootud tuulenuusutajad, kes annavad järgi kiusatusele headel aegadel jõuluvana mängida. Mis aga juhtub siis, kui majanduskasv ei ole enam kümme ja enam protsenti aastas? Kuidas kavatsevad meie „parempoolsed” siis tagada inimeste õiguse elada teiste arvel?

Vastus artikli alguses esitatud küsimusele on ilmne: Eesti poliitika peavool on tugevasti vasakul ja isegi niinimetatud parempoolsete parteide paremal tiival olevad poliitikud ei viljele parempoolset ilmavaadet ega paku-populariseeri sellest sündinud ühiskondlikke lahendusi. Vastus küsimusele, kus asub Eesti poliitika peavool, on lihtne: mannetuses.