Martin Helme: Väljasuremise näiline ahvatlus
Oma rahvust vihkavate või häbenevate kosmopoliitsuse ja multikulturalismi mürgiuimas olevate pseudosallivuskultuuri esindajate sõnul ei muutu meie isiklikus elus mitte midagi, kui eesti rahvus lõpuks lihtsalt ära kustub. Meie eluajal seda ju nagunii ei juhtu, kinnitavad nad, ja ega tühjaks ei jää Eesti ka mingil juhul, lihtsalt siia tuleb teist värvi, teist usku ja teist keelt inimesi. Ongi tore, seltsis segasem, peavadki lollid matsid hakkama õppima võõrapärasesse paremini suhtuma.
Teine seltskond on lihtsalt apaatne, olles kaotanud usu ja lootuse, et siin maailmas on võimalik normaalselt elada. Taolised inimesed leiavad, et neist ei sõltu nagunii mitte midagi ning lahendus on tõmbuda luku ja riivi taha, lootuses seal oma elu võimalikult vaikselt ja väheste probleemidega mööda saata. Nad loodavad, et kui nemad maailma ei sega, siis ehk ei sega maailm ka neid.
Paraku ei mõista misantroopsed masohhistid, et “vaikselt ära elamine” ei ole väljasuremisprotsessis võimalik. Väljasuremine on valus, piinarikas, alandav, ebaturvaline ja vaevaline protsess, mis võib vabalt juhtuda juba meie eluajal.
Inimeste soov näha oma kogukonda välja suremas ei peegelda midagi muud, kui elus pettumist ja sügaval peidus olevat enesetapu kihku. Et individuaalne enesetapp on siiski midagi halvakspandavat ning nõuab teatud südikust ja pealehakkamist, siis räägitaksegi abstraktsemast — etnose, aga sageli kogu Lääne tsivilisatsiooni kadumisest. Kollektiivse aeglase suitsiidi puhul distantseerivad surmaihkajad end igasugusest vastutusest ja arvavad, et tagajärjed neid ei puuduta. Käegalööjad on aga elu poolt pehmeks rullitud ning nad on ühiskondlike protsesside suhtes lootuse kaotanud. Nende püüd kokku varisevas ühiskonnas oma individuaalne turvasaareke luua on naiivne enesepettus.
Arvamus, nagu oleks rahvuslik väljasuremine võimalik läbi teha kuidagi steriilselt, vaat et üllalt, väärikalt auga põhja minnes, on ränk eksimus.
Mis juhtub, kui Eestis rahvaarv jätkuvalt kiiresti vananeb ja väheneb? Juba praegu näeme, kuidas meil on piiril täitmata lausa pooled piirivalvurite kohad. Krooniline inimeste puudus on aastaid kummitanud ka politseid ning päästeametit. Ettevõtjad räägivad juba ammu, et töökäsi pole kusagilt võtta. Variant, et Eesti jääb inimtühjaks, pole lihtsalt tõsiseltvõetav. Kui meil ei ole enam piirivalvet ja politseid, kes saabujaid tagasi tõrjuks, siis pole ju millestki rääkida. Aga lisaks mundrimeestele on meil puudu ka tahe tõrjuda uustulnukaid.
Valikuid on sisuliselt ainult kaks: kas asuda soodustama immigratsiooni või jõustada poliitikaid, mis innustavad eestlasi rohkem lapsi saama.
Immigratsioon aga tähendab lihtsalt väljasuremise edasi lükkamist ja ühiskonna ebaturvalisuse ning ebastabiilsuse järsku kasvu. Oletame, et anname hetkesurvele järgi ning tulles vastu suurfirmadele hakkamegi sisse tooma võõraid. Kas see parandab eestlaste olukorda? Sugugi mitte, hoopis halvendab seda. Immigratsiooni suurenemine tähendab, et põlisrahva osakaal rahvastikust väheneb veelgi. Multikultuursed ühiskonnad on aga tunduvalt ebaturvalisemad kui monokultuursed. Eri rahvakildude vahel tekivad kergemini arusaamatused, uutele tulijatele ei meeldi vanad kombed, vanadele olijatele uute pretensioonid. Päris kindlasti kahaneb võimalus eesti keeles ära elada ja asju ajada. Kui paljud immigratsiooni pooldajad on valmis keskealisena ära õppima hiina või araabia keele?
Pole eriti loota, et taolises olukorras sooviks inimesed enam lapsi saada, kui praegu. Pigem kiireneb toimekate eestlaste lahkumine kodumaalt, et kusagil elujõulisemas ja turvalisemas ühiskonnas oma tulevikku ja õnne sepistada. Siia jäävad need, kellel pole võimalik ära minna või kes loodavad reaalsust eirates, et küll kuidagi hakkama saab. Vananev, initsiatiivitu, välja surev rahvas hakkab koonduma üksikutele kahanevatele eestluse saarekestele, tõmbudes aina peremehelikumalt käituvate võõraste ees üha rohkem ja alandlikumalt koomale.
Süvenev ja kiirenev migratsiooniprotsess tähendab, et sõjavägi ja politsei, samuti riigiametid ja kohtud ning lõpuks valitavad ametid hakkavad aina suuremal hulgal täituma võõrastega, kellel pole mingeid sentimente seoses eestlusega ning kes viivad ellu poliitikaid, mis veelgi kiirendab alles jäänud eestlaste välja suremist või assimileerumist. See ei ole protsess, mis võtab ilmtingimata aega sadu aastaid või arvukaid inimpõlvi. Eestis elab veel inimesi, kes mäletavad aegu, kui siin valitses Vene tsaar. Maailm muutub kiiremini ja ühe eluea jooksul muutub rohkem, kui me endale aru anname.
Igal juhul peavad inimesed arvestama sellega, kuidas neile armsad kohad nende silme all tundmatuseni võõraks muutuvad, kuidas võõrad algul häbelikumalt, siis aina jultunumalt tühjaks jäänud majadesse kolivad, kuidas nad panevad jõuga kehtima oma keele ja kultuuri, hakkavad põlisasukatelt nõudma oma kommete austamist ja järgmist. Ka kõige veendunumale multikultuursuse fännile on ilmselt kibe pill alla neelata, kui tema õelt või tütrelt nõutakse kena islami kombe kohaselt kliitori ümberlõikamist. Žiletiga. Tuimetuseta.
Võlts majandusargumentatsioon kinnitab, et immigrandid on meile endale kasulikud, kuna nad teevad ära vajaliku töö ning maksavad makse, millega vananevat elanikkonda üleval pidada. Kogemus Euroopast näitab, et immigrandid mitte ei panusta riigi majandusse, vaid tarbivad saadavaid hüvesid. Miks peaks somaallased või indialased tahtma teha tööd,et maksta suurema osa oma sissetulekutest kohalike vanade ülalpidamiseks, kellest polnud noorena asja omale laste hankimiseks? Ei, seni kuni saab tarbida hüvesid, neid tarbitakse, kui süsteem pankrotti läinud, siis lihtsalt kehtestatakse endale soodsamad majandustingimused ning hallpäised põlisasukad on ikkagi ilma oma pensionist ja muudest sotsiaalteenustest.
Arvate, et ma maalin niisama tonte seinale? Sugugi mitte. Tasub vaid Euroopas lahtiste silmadega ringi vaadata, et näha, kuidas põlisasukad immigrantide ees kaitsetult ja abitult pidevalt koomale tõmbuvad. Tasub vaadata seda, mis toimub Vene-Hiina piiril, kust venelased põgenevad ja hiinlased peremehetsevad. Tasub mõelda, mida on ajaloos kogenud need rahvad, kes on alistatud ja siis vaikselt välja surnud või hääbunud. Ei usu, et indiaanlane, kelle hõimu solgutati ühest reservaadist teise, seda protsessi lakoonilise ja stoilise rahuga võttis, kinnitades endale, et teda see ei puuduta ja tema isiklikult saab hakkama. Kinnitus, mis enamasti paika ei pidanud.
Õnneks on olemas siiski ka teine valik. Anda endale aru, et meie ise peame oma riigi oma rahvaga ära täitma ning isiklikul tasandil tegema selliseid valikuid ja nägema sellist vaeva, et meie ühiskond oleks niisugune, nagu seda riiki täitev ja valitsev põlisrahvas tahab. Lõppkokkuvõttes on see lihtsam valik.
