Martin Helme: Valimiskorda tuleb muuta
Kui asi heade inimeste heast tahtest hoolimata järjekindlalt nässu läheb, siis järelikult on süsteem mäda. Kurb küll, aga Eesti poliitika puhul on süsteemi mädasus kirjas lausa põhiseaduses. Selle paragrahv 60 ütleb: riigikogu liikmed valitakse vabadel valimistel proportsionaalsuse põhimõtte alusel.
See väike välismaine sõna „proportsionaalsus” ongi kõige kurja juur.
Eesti valimissüsteem on üles ehitatud põhjamaisele mudelile, mille kohaselt saavad parteid parlamendis enam-vähem sama suure protsendi kohti, kui suur protsent valimas käinud inimeste hääli saadi. Ehk siis toetusprotsendiga samas proportsioonis. Sinna juurde käib veel viie protsendi künnis ja üsna keeruline kompenseerimise ja asendamise süsteem, aga see on praegu kõrvaline.
Süsteemil on — nagu alati — õilis eesmärk: et võimalikult erinevad ühiskonna poliitilised huvigrupid oleks parlamendis esindatud. Tulemus on aga midagi muud. Eri poliitikat ajavate valitsuste ja oliitiliste parteide asemel saame koalitsioonide mädasoo, kus mitte ükski partei ei saa teostada oma programmi ja valimisplatvormi, vaid peab tegema „kompromisse” valitsusse pääsemise ja seal istumise nimel. Me teame, mida see sisuliselt tähendab: kompromisside võlumaailmas lahjendatakse kõik vähegi tõhusad algatused toimimatuteks poolikuteks lahendusteks.
Proportsionaalse valimissüsteemi kõige suurem miinus on aga korruptsiooni pidev taastootmine ja kinnimätsimine kõige kõrgemal tasemel. Kuna süsteem ei võimalda ühelgi parteil reeglina saada piisavalt parlamendikohti, et üksi valitseda, siis on koalitsioonide tegemine vältimatu. Oma loomulikus soovis võimule saada on kõik parteid valmis kõigiga koalitsiooni moodustama. Olukorras, kus kõik on kõigiga juba vähemalt korra maganud ja teavad, et peavad tulevikus jälle magama, ei ole keegi valmis teise pattusid päevavalgele tirima. Liiga palju on jõutud koos suli teha, liiga läbipõimunud ja üksteisest sõltuvad on huvid.
Majoritaarse süsteemi puhul on kartellistumise võimalus tunduvalt väiksem ja erisused parteide vahel oluliselt selgemad. Valimisringkondi on täpselt nii palju, kui parlamendis kohti. Igast ringkonnast läheb parlamenti üksainus saadik. Et saada umbkaudne ettekujutus niisuguse ringkonna suurusest Eestis, tasuks silme ette manada omaaegne haldusreformi kaart, mille kohaselt Eestis oli ette nähtud 107 valda, igaüks neist umbes 20 000 elanikuga.
Enamussüsteem tähendab seda, et valituks osutub enim hääli saanud kandidaat. Kui ühes ringkonnas on kaks parempoolset kandidaati, kellest üks saab 5999 ja teine 6000 häält, aga vaid üks vasakpoolne, kes saab 6001 häält, siis osutub vasakpoolne valituks, kuigi parempoolsete toetajaid on tegelikult kaks korda rohkem. Samas pole ühelgi ükskõik kui populaarsel saadikul võimalik oma parteikaaslasi parlamenti vedada — iga kandidaat teenib hääli vaid endale, vaid oma ringkonnas, kuhugi üle neid ei kanta.
Kuigi majoritaarne süsteem teeb lihtsamaks üksikkandidaatide saamise parlamenti, pannes nad häälte saamise mõttes parteilastega võrdsele positsioonile, suretab ta välja väiksemad parteid. Valijad tahavad anda oma hääle partei poolt, kus on piisavalt tegijaid inimesi, kelle maailmavaatega nad üldjoontes nõus on ja kellest nad usuvad, et see hakkab valitsema. See ongi süsteemi kõige tugevam külg — üksainus partei võtab piisavalt hääli, moodustamaks omaenda fraktsiooni toel üksinda valitsuse. Valitsuse, mis on esitanud oma programmi ja platvormi, käinud välja oma valitsuse täiskoosseisu ja andnud selged lubadused.
Et koalitsiooni pole vaja moodustada, siis ei ole vaja programmi lahjendama hakata. Pole vaja kompromisse teha. Opositsiooni roll on juhtida tähelepanu valitsuse möödalaskudele ja pakkuda usutavat alternatiivi. Võitja võtab kõik. Ainuüksi see teadmine, et kaotuse korral võtab uus meeskond kompromissitult luubi alla kõik eelmise meeskonna seaduseväänamised on piisav heidutus võimul olijatele ja aitab üsna kiiresti välja juurida nähtust nimega jokk.
Hull oled, Martin, sa tahad, et Savisaar võimule saaks, hüüavad nüüd kindlasti mõned. Sorry, Savisaar on juba võimul. Teeb mis tahab, hoolimata koalitsioonidest ja proportsioonidest. Me oleme juba ühe korra vastu pükse saanud, tehes valimisseaduse eesmärgiga Rüütel presidendiametist eemal hoida. Tulemuseks oli erakordselt ebaõnnestunud presidendivalimise kord ja Rüütel Kadriorus. Majoritaarse süsteemi puhul võiks Savisaar võtta kas või iga viimase kui hääle oma ringkonnas, parlamenti läheks aga selle saagiga ikka ainult tema.
Olgu isikutega kuidas on, vähemalt on meil võimalik järgmistel valimistel toetada alternatiivi ja olla kindlad, et toimub täielik võimuvahetus. Ei mingit koalitsiooni, ei mingeid kompromisse. Ja ei mingit halastust eelmise meeskonna korruptsiooni või ebakompetentsuse paljastamisel ja karistamisel. Milleks halastada, kui poliitiline loogika dikteerib, et koalitsiooni ei ole ega tule, jokkijate nuhtlemise eest teenid aga valijate silmis plusspunkte.
Enamussüsteem vähendab ka parteide tagatubade võimu. Enam pole võimalik toppida oma usaldusväärseid mehi nimekirja soodsatele positsioonidele, et neid siis häälepüüdjate toel parlamenti sokutada. Näiteks Ameerikas on aga enne üldvalimisi veel parteisisesed eelvalimised, kus partei lihtliikmed valivad, kes nende piirkonnas üles seatakse. See on tõsine sõel, mis esiteks kärbib parteibürokraatide ja keskkontori võimu, teiseks aitab kaasa sellele, et valijatele esitatakse teatud kvaliteedikontrolli läbinud inimesed.
Pole lootustki, et Eesti parlamendiparteid on nõus loobuma nende endi tehtud nende endi kasuks kallutatud süsteemist. Pealegi on põhiseaduse muutmine keeruline. On aga lootust, et kui rahvaalgatusel seadustatakse rahvahääletus, saavad valimissüsteemi muutmise ära teha need, kelle käes teoreetiliselt on võim ka praegu — kodanikud.
