Martin Helme: Väikerahva võitlus elu eest

 (267)
Martin Helme
Foto: DELFI
Viimastel nädalatel on Iisrael kahel korral olnud sunnitud oma väed sisse viima aladele, kust ta alles hiljuti, vabatahtlikult ning lootusrikkalt vastutasuks rahu oodates, välja tõmbus. Gazast toodi juudiasunikud ning sõjavägi välja eelmise aasta augustis, Liibanonist 2000. aasta mais. Veelgi enam, Iisraeli praegune valitsus tuli võimule valimisplatvormiga, mille keskne lubadus oli lahkuda ka Juuda ja Samaara aladelt ehk Jordani jõe läänekaldalt. Mida ei saadud, oli rahu.

Seega on järeleandmiste poliitika Iisraeli jaoks ennast täielikult ammendanud. Oslo protsess, mis seisnes Palestiina terroristide ümber ristimises riigimeesteks ja nendega “maa rahu vastu” kokkulepete sõlmises, lendas juutidele sõna otseses mõttes vastu vahtimist 2000. aastal, mil algas teine intifada ehk palestiinlaste ülestõus. Yasser Arafat kasutas omavalitsuse fassaadi, et välja arendada keeruline ja segane relvaüksuste võrgustik, unustamata samal ajal miljardeid dollareid Euroopalt ja Ameerikalt saadavast abirahast isiklikele pangaarvetele peita. Olles näinud “rahuprotsessi” täielikku kokkukukkumist rahupartneri puudumise tõttu, otsustas Iisrael Ariel Sharoni juhtimisel proovida “lahkumispoliitikat”, tuues oma asunikud ja neid kaitsva sõjaväe okupeeritud Gazast ära ühepoolselt.

Gaza pidi olema proovikivi. Kui Gazast lahkumine oleks toonud kaasa pingete vähenemise ja vägivalla taandumise, oleks juudid varem või hiljem lahkunud ka Läänekaldalt. Mida tegid vabaduse saanud araablased Gazas? Valisid ülekaalukalt võimule terroriorganisatsiooni, mille valimisplatvorm oli nulltolerants korruptsioonile ja Iisraeli riigile. Hamasi juhid korrutasid ikka ja jälle, et nende eesmärk on Iisraeli riik hävitada ning ikka ja jälle kinnitas maailma avalikkus endale, et nad ei mõtle seda ju päriselt. Tuleb välja, et siiski mõtlevad.

Hamasil polnud niigi palju oidu, et oodata, kuni Iisraeli valitsus viib täide oma lubadused Läänekaldalt lahkumiseks. Selle asemel provotseeriti konflikt ning tulemuseks on see, et Iisrael suure tõenäosusega vähemalt mingiks ajaks okupeerib enda valdusesse uuesti Gaza. Taoline käitumine araablaste poolt on mõistetav ainult siis, kui mõistetakse Hamasi, Hezbollah ja kõigi teiste islamistlike terroriorganisatsioonide põhimotiivi. See ei ole Palestiina riik, see ei ole okupatsiooni lõpetamine, see ei ole vaesuse ja viletsuse lõpetamine õnnetul paljukannatanud “palestiina rahval”. Seda võimalust on neile alates 1994. aastast pakutud kuldsel kandikul ikka ja jälle. Euroopa Liit ja USA on maksnud kümneid miljardeid dollareid, et aidata palestiinlasi vaesusest välja. Ei. Hamasi, Hezbollah ja kõigi teiste Süürialt ja Iraanilt ning nende kahe režiimi ristiisalt Venemaalt tuge saava terroriorganisatsiooni ainus eesmärk on ära hävitada “sionistlik projekt” ehk Iisraeli riik.

Juudid teavad seda. Selle pärast nad nii ägedalt reageerivadki pealtnäha vähetähtsatele intsidentidele oma sõdurite röövimisest. Hamas on Gazast Iisraeli emamaa vastu korraldanud aina ägenevaid rünnakuid kuude kaupa. Hamasile alluva relvaüksuse tungimine Iisraeli territooriumile ja seal tema valveposti ründamine ning ühe sõduri röövimine oli lihtsalt viimane piisk karikas. Nähes Iisraeli seotust lõunas, otsustas Hezbollah ära kasutada soodsat olukorda ning tegi omalt poolt rünnaku Põhja-Iisraelis. Hezbollah kasutab oma raketirünnakutes Hiina poolt valmistatud ja Iraani poolt tarnitud relvi, see võimaldabki neil suhteliselt kaugele ja täpselt tulistada. Olukord põhjapiiril on samuti kuust kuusse aina pinevamaks läinud, Hizbollah korraldas Iisraeli linnade pihta raketirünnakuid juba alates aastavahetusest. ÜRO peasekretär ja julgeolekunõukogu nõudsid aasta alguses korduvalt Liibanoni valitsuselt, et ta relvitustaks Hezbollah. Beirut pole seda teha tahtnud ega suutnud.

Loe veel

Seega on Iisrael lihtsa valiku ees — kas üritada surmavaenlast lüüa välja positsioonidelt, kust on võimalik ohustada tema kodanikke, rünnates vajadusel riike, kes terroriorganisatsioone toetavad, või leppida hävinguga. Erinevalt emantsipeerunud Läänest ei tule juutidele see teine variant isegi mitte pähe, hiljuti tehtud arvamusküsitluse kohaselt toetab rahvas üksmeelselt praeguse Iisraeli peaministri Ehud Olmerti jõulist tegutsemist. Lääs laliseb samal ajal “ebaproportsionaalsest jõu kasutamisest tsiviilelanike vastu”. Mis on muidugi asja vaatamine väga kummalise nurga alt. Mitte ainult ei valinud palestiinlased võimule Hamasi, kes lubas ära hävitada Iisraeli, äsjasest arvamusküsitlusest selgub, et 70 protsenti palestiinlasi ei pea vajalikuks röövitud juudi sõduri vabastamist ning 60 protsenti usub, et Iisraeli linnade pommitamine on õige. Keda veel, kui mitte kogu rahvast, peaks Iisrael karistama?

Läänes lokkavad Iisraeli-vastased meeleolud on tingitud kahest peamisest motivatsioonist. Esiteks vasakpoolsusest, teiseks ameerikavihkamisest ja selle ajuhaiguse vanemast vennast juudivihkamisest. Vasakpoolse maailmavaatega inimeste jaoks on vastuvõetamatu, et Iisrael lahendab oma julgeolekuprobleeme suveräänselt jõudu kasutades. Juudid kaitsevad oma rahvuslikke huve ja julgeolekut klassikalise parempoolse, ronaldreaganliku ?rahu jõu kaudu? doktriiniga. Mitte läbirääkimiste. Mitte konverentside. Mitte rahustamispoliitika. Mitte jõuetute ÜRO resolutsioonide. Mitte ühepoolsete desarmeerimiste või heatahteavalduste kaudu. Selline lähenemine ajab lillelapse mõtlemisega liberaali jõuetusse raevu.

Teiseks, rohkemal või vähemal määral peitud “palestiina rahvale” kaasa tundmise taga tegelikult lihtsalt vaen juutide vastu. Ja olgu pealegi, kus on öeldud, et juute vihata ei tohi. Enamasti seda siiski ei tunnistata ja hakatakse jahuma mingist ajaloolisest ebaõiglusest või ülekohtust. Kui inimesed uuriks ajalugu selleks, et vältida mineviku vigu, mitte selleks, et õigustada oma hetkeväiteid, siis nad teaks, et ajalugu ainult ebaõiglusest koosnebki. Helgema peaga inimesele peaks see olema vihje, et täielikku õiglust pole lootust kehtestada ka meie ajal, igasugused pretensioonid seda teha on ette määratud läbi kukkuma. Mõistagi paneb sellele tõsiasjale tähelepanu juhtimine maailmaparandajad vihast vabisema ja pahasid otsima.

Parem ajaloo tundja oleks ka kursis sellega, et Lähis-Idas on viimase 4000 aasta jooksul vahetunud ülemvõimud ja rahvad vähemalt 11 korda ning sedagi, et ebaõiglase vägivallaga ei ole kunagi kitsid olnud ka Iisraeli naabrid. Ning millegipärast ei ole needsamad õigluse rüütlid sugugi sama kirega õiglust nõudmas näiteks Darfuris, kus islamistlikud araablased notivad juba aastaid iga päev tuhandeid kristlikke neegreid. Kõik see viitab sellele, et õigluse jutt on ettekääne ning jutustaja kahepalgeline. Mis teeb tema ülejäänud argumentatsiooni ka üsna vähe tõsiseltvõetavaks.

Nagu ütles Iisraeli kaitseminister Amir Peretz kommenteerides rünnakuid Haifa vastu ning Iisraeli vastuaktsioone Liibanonis: “Igaüks, kes praegu võitleb, võitleb oma kodu eest.” Juudid suutsid kogu maailma vastuseisust hoolimata vaenuliku rahvaga ümbritsetud kõrbesele maaribale luua oma kodumaa. Nad on võitnud kõik sõjad oma naabritega, et nende riik püsiks. Küllap võidavad sellegi. Taoline südikas ja vapper enda eest seismine tekitavad aukartust ja lugupidamist. Ja kadedust. Kadeduse asemel oleks meil eestlastel aga palju mõistlikum hoopis eeskuju võtta.