Martin Helme: USA hoiab maailma põnevil
Enne kui kõik ameeriklased novembri esimesel neljapäeval kahe suure partei kandidaadi vahel valivad, valivad kummagi partei liikmed osariikide kaupa välja oma kandidaadi, kes peaks parteid esindama hakkama. Tegu on keerulise protsessiga, mis osariigiti suuresti erineb.
Iga osariik saadab suvel toimuvale parteikongressile oma rahvaarvuga kooskõlas oleva valijameeste hulga. Mõnes võivad osariigis eelvalimistel hääletada vaid oma partei registreeritud liikmed, mõnes teises aga ka parteitud, mõnel pool aga lausa vastaspartei liikmed ehk siis kõik, kes soovivad. Erineb ka delegaatide määramise süsteem: mõnel pool jagunevad delegaadid vastavalt saadud häälte arvule proportsionaalselt, teistes osariikides saab võitja endale kõik delegaadid.
Ometi, kuigi osariike on viiskümmend, selgub võitja tavaliselt tükk maad enne, kui eelvalimised märtsis lõpevad. Kandidaadid, keda tabab esimestes voorudes ebaedu, kukuvad konkurentsist lihtsalt välja ja lõpuks jääb sõelale paar-kolm tõsisemat nägu, kellest üks tagab omale võidu, pistes tasku mõned üksikud sadu delegaate andvad osariigid, nt California, New Yorgi, Florida või Texase. Ent mitte seekord.
Sel aastal on Ameerika valimised väga ebatavalised. Mitte lihtsalt selle tõttu, et esineb mitmeid ajaloolisi momente: esimest korda ajaloos võib novembris presidendiks saada naine, esimest korda ajaloos võib selleks olla ka neeger.
Märkimisväärne on seegi, et vabariiklaste poolel on esimest korda poole sajandi jooksul avatud väli: ei president ega aseresident ei kandideeri, seega pole n-ö ametlikku kandidaati. See on ahvatlenud oma õnne proovima mitmeid väga tugevaid kandidaate, mis teeb parteisisese rebimise eriti tihedaks ja — nagu poliitikas ikka, kui panused on kõrged — ka väga räpaseks. Lisaks on Ameerika sõjas — vähemalt vabariiklased leiavad nii — ja seegi on pigem ebatavaline.
Demokraatide poolel oli olukord veel mõne kuu eest justkui endastmõistetav: endine esimene leedi ja New Yorgi senaator Hillary Rodham Clinton jalutab vaevatult läbi eelvalimiste ja läheb sügisel vastamisi vabariiklaste presidendikandidaadiga. Aga plaan on pea peale pööratud, sest kõigile ootamatult pakub Clintonile tõsist konkurentsi neegrist Illinois´ senaator Barack Obama.
Obama lõi Clintonit võimsalt Iowa eelvalimistel, mis purustas Clintoni võitmatuse oreooli. Küsitlused ennustasid talle edu ka New Hampshire’is, kuid seal jäi ta Clintoni järel napilt teiseks. Ees ootab aga Lõuna-Carolina, kus umbes pooled delegaadid on neegrid ning küsitlused ennustavad Obamale kindlat võitu. Hillary arvestab võitudega oma koduosariigis New Yorgis ja veel mitmes suures osariigis, aga tema strateegia on Obama poolt põhjalikult segi paisatud.
Demokraatide kolmas kandidaat, eelmistel valimistel asepresidendiks püüelnud John Edwards on kahest pearivaalist selgelt tagapool ega suuda ilmselt kuigi kaua võitluses püsida. Tema välja kukkumine saab olema plussiks Obamale, kuna Edwardsi toetajad lähevad oma eeliskandidaadi ärakukkumise järel pigem Obama kui Clintoni taha. See tähendab, et võitlus nende kahe vahel püsib tasavägine väga pikalt.
See tähendab ühtlasi, et võitja peab kulutama tunduvalt rohkem reklaami- ja kampaaniaraha, kui esialgu arvestatud. Aruanded näitavad, et kõik kandidaadid kulutavad eelvalimistel rohkem, kui nad plaanisid. Mida kauem kestab parteisisene rebimine, seda räsitumana ja vaesemana läheb kandidaat vastu üldvalimistele. Iroonilisel kombel võib tekkida olukord, et võitja pärast kutsub rivaali kuudepikkust ründamist oma asepresidendiks, et tema toetajate hääled üldvalimistel endale meelitada.
Vabariiklaste poolel on olukord veelgi ennustamatum. Veel mõne kuu eest peeti kindlaks võitjaks New Yorgi endist linnapead Rudy Giulianit. Iowas ja New Hampshire´is tabas teda aga täielik põrumine — ta jäi vastavalt kuuendaks ja viiendaks. Giuliani loodab küll võita Floridas, New Yorgis ja Californias, kuid tema plaan ei pruugi teostuda. Need osariigid hääletavad piisavalt hilja, ja kui valijatel on selleks ajaks tekkinud mulje, et ta on luuser, lähevad nad kellegi teise taha — kellegi, kes tuleb esimestest voorudest välja võitjana. Selleks oli Iowas endine Arkansase kuberner ning kunagine baptistlik jutlustaja Mike Huckabee.
Huckabee on vastuoluline tegelane: ta naudib partei religioosse tiiva tugevat toetust, kuid tema resümee näitab, et ta on kõrgete maksude ja tugeva riikliku regulatsiooni toetaja, lisaks on ta pehme vabariiklastele ülimalt tähtsas immigratsiooni küsimuses. Huckabee esines New Hampshire´is väga nõrgalt, seal võitis Arizona senaator John McCain.
McCaini peeti suvel juba löödud kaardiks, kuna ta ei korjanud kuigi edukalt raha, tema meeskond jooksis laiali ja arvamusküsitlused näitasid talle läbipõrumist. Ometi suutis ta mõõnast üle saada ja paljud peavad teda hetkel liidriks. Kuid Hampshire oli McCaini ainus tõeliselt tugev koht, ülejäänud osariikides — erandiks ehk Arizona — puudub tal ikka toetus ning rahagi korraliku kampaania tegemiseks.
McCain on ka mees, kellel partei sees kõige rohkem vaenlasi. Viimaseks kodupublikut vihastavaks teoks oli illegaalsetele immigrantidele amnestiat pakkuva seaduseelnõu toetamine, aga tema surmapatuks peetakse poliitkampaaniate rahastamisseaduse toetamist, mis parempoolsete arvates piirab põhiseaduslikku sõnavabadust. McCain ei toetanud ka Bushi maksualandusi. Tema tugevuseks on vankumatu toetus vabakaubandusele ja sõjale terrorismiga samuti alatine vastuseis maksurahadega poliitiliste projektide toetamisele.
Lisaks on McCain vana — ta saab sügisel 71-aastaseks — ning vedru mahakäimine paistab kohati välja. Pole siis ime, et paljud demokraadid ja vasakpoolne meedia peab talle pöialt — Clintonil, veel enam aga Obamal on kerge lüüa vana ja väsinud, oma partei nõrga toetusega igipõlist Washingtoni poliitikut.
Suurimaks parteisiseseks konkurendiks on McCainil ja Giulianil Massachusettsi endine kuberner Mitt Romney. Romney tuli nii Iowas kui New Hampshireis tugevale teisele kohale, mis oli talle kahtlemata pettumus. Romney tugevuseks peetakse ettevõtjakogemust — ta on riskiinvestorina end miljardäriks teinud — tugevat platvormi immigratsiooni ning julgeolekuküsimustes ning sedagi, et ta on noor, energiline ja hea empaatiavõimega.
Romneyle teeb kahju varem üles näidatud liiga leebe suhtumine n-ö kultuuriküsimustesse ehk siis abortidesse ja homoabieludesse. Tänu oma rikkusele on Romneyl võimalus võitluses pikalt vastu pidada isegi, kui ta ei saavuta esikohta vaid jääb krooniliselt teiseks. See annab talle piisavalt delegaate, et parteikongressil võita neid, kes skoorisid üksikuid võite, jäädes mujal kaugele taha.
On muidugi veel võimalik, et vabariiklaste hulgas tõuseb lõunaosariikide toel esile tõsikonservatiiv, endine senaator ja näitleja Fred Thompson. Ent tema kampaania on algusest peale olnud loid ja ebaefektiivne, ta pole siiani kusagil võitnud ning küsitlused ei ennusta talle võite niipea. Seega on pigem küsimus selles, millal ta välja kukub ja kelle taha tema toetajad võiks minna.
Varem või hiljem peab välja kukkuma ka Texase kongresman Ron Paul. Ta on ainus isolatsionistlik kandidaat vabariiklaste ridades ning tal on kindel fännklubi, kuid peavoolu jaoks on ta lihtsalt ebatõsiseltvõetav, reaalsust eitav tegelane, kel pole mingit lootust võita ei oma partei nominatsiooni ega ammugi mitte üldvalimisi.
Kui ma oleks hasartmängija, paneks ma oma raha demokraatide poolel Clintonile ja vabariiklaste poolel Romneyle. Aga ma ei ole ja seetõttu kirjutan pigem eelvalimiste lõppedes pearivaalide ja nende asepresidentide platvormist ning võiduvõimalustest ja sellestki, mida kellegi võit Eestile tähendab.
