Martin Helme: Ühe teema president
Muidugi, aastaga võib paljugi muutuda. Kui paljud neist kultuuritegelastest, kes „Ilvese presidendiks laulsid“, oleks praegu nõus sama tegema? Pärast kõiki neid venelastele tehtud sügavaid kummardusi?
Tollaste poliittehnoloogide muljetavaldaval tõhususel kulturnikute värbamisel Ilvese kampaaniasse on kahekordselt halb tagajärg. Esiteks, sedamööda, kuidas Ilvesele pandud arutult kõrged lootused pettumuse toovad, pudeneb karmilt kultuuriinimeste autoriteet ja usutavus poliitiliste soovituste andjatena. Teiseks, pettunud vaimuinimesed tõmbuvad riigiasjadest veelgi kaugemale, tekitades veelgi suurema eetika ja intellektuaalsuse kriisi poliitikas. Mis on kahtlemata suur kaotus meile kõigile.
Mäletate seda hüsteeria äärel kõikuvat, taevas-kukub-alla-õhustikku, mida meedia üksmeelselt Ilvese võimaliku valimiskaotuse kohta maalis, ise samal ajal häbenematult kampaanias kandvat rolli mängides? Ma ei maini seda mitte selleks, et veelkord kõigile meelde tuletada, kui üdini olematu on Eestis sõltumatu ja erapooletu meedia. Meedia aasta tagune käitumine aitab meil lihtsalt mõista, miks Ilvesel on võimalik olnud kogu oma lühikese presidentuuri jooksul karistamatult käituda mitte kahe-, vaid lausa kolmepalgeliselt.
Siiski, päris kriitikavabalt pole president pääsenud. Näägutamist nätsu närimise, puuduliku keeleoskuse ja esimese proua riiete või kehakaalu üle on päris palju olnud. Seisus kohustab, selles pole midagi imelikku, kui avalikkus soovib presidendipaarilt laitmatut käitumist. Aga see on kõik stiili küsimus, stiili saab muuta — ja ongi muudetud –, sisu üle pole suurt kobinat olnud. Mis on väga halb, sest poliitikuid, eelkõige presidenti, just sisulise tegevuse mitte maneeri järgi tulebki hinnata.
Milline sisu on siis Ilvese tegevusel aasta jooksul Kadriorus olnud? Nagu öeldud: mitmepalgeline. Ilves on pooside mees. Eestlaste ees on tal üks poos: mulgi kuues rahvamees noorte laulupeol või Viljandi folgil, kohati lausa käredalt patriootiline. Venelaste ees on tal teine poos: vene päritoluga, rahvusvahelise taustaga, kõigi „eestimaalaste“ heatahtlik isa, kes räägib mineviku unustamisest (seoses sellega siis ka õigusjärgsusele käegalöömisest ja mineviku ülekohtu unustamisest) ning koos uljalt tulevikku sammumisest. Kõik see on venelastele väga südamelähedane märgistik.
Ning Euroopas on tal kolmas poos: euroföderalismi toetav multikultuurne antifašist-antikommunist. See viimane kombinatsioon on samuti väga teravmeelne — ühteaegu uus ja värske võrreldes ainult antifašistiks olemisega, samas aga väga turvaline.
Häda on selles, et kõik need kolm poosi, mida ta sundimatult vastavalt vajadusele võtta suudab, on omavahel teravas sisulises vastuolus. Ning kui ajakirjandus ei oleks suuresti Ilvese presidentuuri ämmaemand, siis ta lihtsalt ei saaks nii käituda. Inimene, kes räägib vastavalt kuulajaskonnale ja omakasule igas seltskonnas isesugust, varasemaga vastuolus olevat juttu, kaotab oma tõsiseltvõetavuse ja usaldusväärsuse. Eeldusel, et tema mitmepalgelisus välja tuleb ja kella külge pannakse. Aasta pärast oma valimisvõitu jätkab Eesti meediakartell ikka põhimõttel, et omasid ei peksta.
Kõigi nende pooside juures võib tekkida raskusi Ilvese oma poliitika tuvastamisega. Ent nagu öeldakse, teod räägivad valjemini kui sõnad. Ilves alustas oma poliitilist karjääri väljastpoolt tulnud ja päevapoliitikast puutumatu asjatundja mainega välisministri ametis 1996. aastal. Vene väed olid Eestist lahkunud, me olime saanud rohkemate rahvusvaheliste organisatsioonide liikmeks, kui meile vaja oleks, ning silmapiiril terendas euroliit ja vaikselt ka NATO. Jeltsini juhitud Venemaa oli pankrotis, laokil ja endassetõmbunud.
Selle asemel, et soodsat olukorda ära kasutada ja tugevdada Eesti riigi positsioone Ida-Virumaal ning selgitada okupatsiooni tagajärjel tekkinud probleeme välismaal, võttis Ilves endale hoopis teise rolli: roosade lääne onude eestivaenulike soovituste maaletooja oma. Eesti huvide maailma suunamise asemel asus Ilves maailma huvide realiseerijaks siin, tehes usinat ja jõulist lobitööd meie keeleseaduse lõdvendamiseks ning kodakondsuse lööktöö korras jagamiseks siinsetele venelastele (kellel on tegelikult kodakondsus olemas — nad on Venemaa kui N Liidu õigusjärgse riigi kodanikud).
Lobitöö taustaks ei väsinud Ilves ja tema suuvoodrid kinnitamast, et lääs ei mõista meid ja et me peame näitama üles head tahet oma „sõprade“ toetuse säilitamiseks. Sama juttu leierdavad samad inimesed tänaseni, olemata vahepeal teinud vähimatki katset „sõpradele“ meie olukorda selgitada. Toonaste ja järgnevate järeleandmiste hinda maksame me praegu, tõdedes, et kõik riigiametid on omaks võtnud kakskeelse asjaajamise ning kuigi enamik siinseid venelasi on eesti keele mingil määral selgeks õppinud, peavad nad solvavaks ja alandavaks, kui seda oskust neilt praktikas nõutakse.
Vahepeal oli praegusel presidendil kiire sisepoliitilise karjääri ehitamisega. 1998. aastal kahest parempoolsest parteist kokku kombineeritud Rahvaerakonna esimehena kaotas ta enne 1999. aasta valimisi närvid, kartes parlamendist välja jääda. Laskmata maailmavaatel olla vähimakski takistuseks, surus ta läbi ühinemise vasakpoolsete Mõõdukatega ning partei saavutas valimistel märkimisväärset edu.
Parteiline mõistuseabielu tõi Ilvesele tagasi välisministri ameti, kus ta pühendus juba täielikult euroliidu maaletooja rollile, mille lahutamatuks osaks oli „vene probleemi“ lahendamine Brüsseli soojade soovituste kohaselt järeleandmiste teed minnes.
Sama poliitikat jätkab Ilves ja tema vaimses kiiluvees sõitev sotsipartei ka praegu. Nõuded asuda tegema kakskeelset riikliku meediat, jutud sellest, kuidas „Euroopa nõuab meilt“ kodakondsuseta isikute hulga vähendamist, Eesti kui „multikultuurse“ riigi kontseptsiooni propageerimine jne ei jäta kahtlust, millist joont on Ilves vaimukate kalambuuride ja efektsete žestide varjus järjekindlalt juba üle kümne aasta ajanud.
Ja mida muud sisulist on Ilves oma presidendiks oleku ajal veel korda saatnud? Teinud vabariigi aastapäevast rändtsirkuse. Mässinud ennast, oma naist ja kogu presidendi ameti au Ärma korruptsioonihõnguliste äritehingutega sisse. Suutnud olla täiesti mittemidagiütlev kuninganna Elizabethi ja president Bushiga kohtudes. Väidetav välispoliitikaguru pole poolt sõnagi paotanud „sõprade“ sakslaste mahitatud gaasitrassi kohta.
Ometi on välispoliitika üks väheseid valdkondi, kus presidendil on Eestis tegevusruum. Ilves pesi oma käed puhtaks ja istus aprillimässu ajal põõsas. Ometi on ta meie riigikaitse juht ja oleks pidanud kriisi ajal nähtav ja kuuldav olema.
Ilves armastas enne oma valimist retooriliselt küsida, „mis on Eesti sõnum Euroopas“, ning manitseda, et me ei tohiks olla „ühe teema riik“ oma tülidega Venemaaga. Aasta pärast tema presidendiks saamist tahaks küsida: mis on Ilvese sõnum Eestis? Paraku, vastust me teame: kui retoorika kõrvale jätta, on ta ühe teema president, kes tegeleb Euroopa Liidu tellimusel Eesti venestamisega.
Mille poolest on ta parem kui Savisaar? Kas selle poolest, et viib ellu sama poliitikat, kuid tellimus tuleb teisest ilmakaarest? Kah mul vahe.
