Martin Helme: Tormihoiatus
Sel suvel on poliitika kulgenud kuidagi eriti leigelt ja loiult. Mis on mõnes mõttes mõistetav — aprillimäss võttis äsja võimule saanud koalitsioonil ilmselt võhma välja. Samas aga just sel põhjusel murettekitav.
Puhkusemeeleoludes tühikäigul sügisele vastu tiksuv valitsus, parlament, kohtud ja riigiametnikud ei paista muretsevat selle pärast, et tegelikult ei ole midagi lahenenud ning kui kõik praegu aimatavad arengud omavahel põimuvad ja täpselt ajastuvad, ootab Eestit korraga ees nii valitsuskriis, uus vene mäss ning jõhker surve välismaalt.
Kusjuures teist korda ei saa valitsus enam loota eestlaste toele, vaoshoitusele ja distsiplineeritusele ning sügisel — erinevalt kevadest — asuvad avalikult Eestile kahjulikke nõudmisi esitama ka meie „lääne sõbrad“.
Kuidas see kõik juhtub?
Kes mäletab veel käteväänamisi Laari ja reformarite vahel, mis leidsid aset pärast valimisi toimunud koalitsioonikõnelustel? Praeguse võimukombinatsiooni teostumine oli tõsise kahtluse all, liikusid kuulujutud Laari ja Savisaare diilist; sellest, et Ansip ja reformarid jäetakse kogu oma valimisvõiduga üldse opositsiooni. Laar ei saanud välisministri portfelli ning IRL saatis valitsusse rõhutatult teise ešeloni mehed.
See tõik üksinda annab alust arvata, et laarlased ei ennustanud juba kevadel valitsusele pikka iga. Liidame siia juurde Laarile omistatava peaaegu legendaarse elevandimälu ja pika viha ning võime kindlalt väita: vähemalt üks osa IRL-ist intrigeerib valitsuse lagunemise ja peaministri väljavahetamise nimel.
Arvestades aga Ansipi tugevat positsiooni nii partei sees kui populaarsust rahva hulgas on raske ette kujutada, et Reform jätkab valitsuses ilma oma praeguse juhita. Ansipi kõrvaldamiseks on tarvis lindiskandaali või kadriorgiate suurusjärgus sopalugu, mis seostuks otseselt ja konkreetselt peaministriga. Kui selline lahvatab, siis teate, et valitsus laguneb.
Kriitilise elemendina on muutunud sotside suhtumine valitsuse püsimisse. Kui kevadel olid sotsid nõus peaaegu kõigi tingimustega, mis neile lauale pandi, peaasi, et saaks võimu juurde, siis nüüdseks on nad asunud ajama oma joont.
Tegelikult istub valitsuses nagunii ainult kaks päris sotsi: rahandusminister Ivari Padar ja rahvastikuminister Urve Palo. Siseminister Jüri Pihli on raske pidada tõsiseks parteilaseks, pigem on tegemist olude sunnil parteistunud spetsialistiga.
Padarist pole pärast maksude šokitõstmist suurt midagi kuulda, ent Palo aktiivsed väljaütlemised ja tegemised panevad Ansipi aina rumalamasse olukorda: eestlaste jaoks tubli rahvuslane ja venelaste jaoks pöördumatult fašist, ei saa ta kuigi pikalt lasta jätkuda olukorral, et üks tema ministritest tegeleb avalikult ja aktiivselt venestamisprogrammi elluviimisega integratsiooni nime all.
Varem või hiljem peab ta Palole kas punast tuld näitama (mis tähendab tüli koalitsioonis) või leppima sellega, et kaotab pronksiööde järel omandatud valdava enamuse eestlaste toetuse. Kui Ansip laseb sotsidel jätkata integratsiooniluulu propageerimist, teevad eestlased kibeda järelduse: peaminister ei tegutsenud pronksiöödel jõuliselt mitte riiki ja põlisrahvast kaitstes, vaid oma võimu kindlustades. Just Ansipi autoriteedi õõnestamine võibki olla sotside üks eemärk.
Palo pole muidugi mingi omaette jõud, ta saab tegutseda vaid sel määral ja seetõttu, et tal on seljatagune. Ja veel milline! Igaüks, kes vaatas ETV-s 1. septembril toimunud presidendi kõne koos sujuva kakskeelsuse rakendamisega venekeelsete subtiitrite näol (mis on karjuvas vastuolus meie põhiseadusega!) võib kergelt mõista, kuhu jooksevad sotside poliitika kujundamise niidid.
Palo on ettur Kadriorust tulevate juhtnööride rakendamisel. Kust Kadriorg oma juhtnöörid saab, seda pole ka keeruline arvata — Ilvese tool europarlamendis on ilmselt siiani veel soe.
See kõik lubab meil teha mureliku järelduse: ka president on pigem selles leeris, kes soovib näha valitsuse vahetust. Ansip oma 22 000 hääle ja pronksiööl saadud enesekindlusega on lihtsalt liiga jõuline ja isekas peaminister meie „lääne sõprade“ ja nende soojade soovituste jaoks. Brüssel soovib leplikumat meest, et suhted Moskvaga taas meie huvide arvel sujuvamaks muuta, ning kaadrimuutuste elluviimine on jäetud Eesti esieuroka Ilvese ülesandeks.
Ning siis on loomulikult Keskerakond. Olles suve läbi haavu lakkunud, plaane haudunud ja ridu korrastanud, soovivad kesikud iga hinna eest, ükskõik mis moel taas võimule saada. Kas nad teevad seda koos IRL-i või hoopis sotside, rahvaliitlaste ja rohelistega, see on kõik diilimise küsimus.
Kogu selle sisepoliitilise ärapanemise käigus on lihtne unustada, et Eesti vaenlased, kes kevadel kõvasti vastu nina said, pole oma eesmärkidest sugugi loobunud. Kreml on oma ebaõnnestumisest teinud vastavad järeldused ning proovib juba pea — õige pea — uuesti Eestit enda mõjule allutada.
Tõenäoliselt ei üritata seda enam teha massirahutuste abil, ehki sedagi ei saa välistada. Pigem tehakse seda oma lääne sõprade abil (keda meiegi poliitikud ekslikult oma sõprade hulka liigitavad), üritades samal ajal Eestis tekitada mingit segadust või konflikti. Selle viimase näol tuleb oodata ootamatut. Venelased katsetavad iga päev mingi uue provokatsiooniga, mingi uue tüli põhjusega. Teevad seda niikaua, kuni kusagil midagi näkkab, ning saab käivitada varem ette valmistatud stsenaariumi.
Seejuures on mõttetu arutada teemal, kuidas Eesti ja eestlased peaks käituma, et mitte anda vaenlastele ettekäänet ja põhjust rünnata — see põhjus leitakse nagunii, samal ajal anname meie aga omaenda mitteprovotseerimispoliitikat järgides iga päev ära mõne tähtsa positsiooni ning — mis kõige tähtsam — õõnestama oma rahva moraali. See oleks sügavalt vale. Pigem tuleb igale tülinorimisele ja provokatsioonile vastata ebaproportsionaalselt jõuliselt ja valusalt, et juba kaugelt märku anda: me oleme valmis, me oleme võitlustahtelised!
Kõige selle juures on eriti oluline rahva meeleolu. Paraku ei saa ükski valitsus sel sügisel enam arvestada rahva vankumatu toetuse ja vaoshoitusega. Ütleme ausalt, meid on petetud. Lubati marodööritsejate karmi karistamist, seda pole juhtunud. Lubati mässajate karmi karistamist, sedagi pole juhtunud. Selle asemel on suvi läbi üritatud tekitada eestlastes süütunnet venelaste märatsemise pärast ning sügise tulles mindud presidendi eestvedamisel kakskeelsuse juurutamisele kõige kõrgemal riiklikul tasandil.
Tekib küsimus, milleks võita lahinguid, kui võit annab sama tulemuse, mis kaotuski? Milleks toetada valitsust, mis ei suuda võitu ära kasutada, vaid läheb peale seda ikkagi järeleandmiste ja kokkulepluse teele? Ansip ei saa uue venelaste mässu puhul enam loota eestlaste toele, Savisaare valitsuse puhul oleks see aga suisa utoopiline. Peaks aga Eestit tabama veel näiteks mõni tõsine majanduslik tagasilöök (mida pole ju kuigi keeruline kutsuda esile ka piiri tagant), kaotab iga valitsus hoobilt suure osa oma jalgealusest.
Niisiis, kõige mustema stsenaariumi teostumisel oleme silmitsi olukorraga, kus valitsus on kaotanud rahva toetuse, on kas kohe ametist lahkumas või äsja võimule saanud, venelased on aga taas avalikult kuulutanud oma allumatust Eesti võimudele ning me oleme jäänud nii ida kui ka lääne topeltsurve alla, et ellu viia kogu seda paketti, mida Moskva on meilt nõudnud juba viimased 15 aastat: kakskeelsus, kodakondsuse nullvariant, piirkondlik autonoomia Ida-Virumaale jne, jne.
Tegemist oleks muidugi meie praeguse põhiseadusliku riigikorra likvideerimisega n-ö ülevaltpoolt. Patriootlikel eestlastel ei jää sellises olukorras juba mitte midagi muud üle kui moodustada legitiimsuse kaotanud valitsuse asemel midagi päästekomitee taolist ning üritada patriootlike kodanike ja jõustruktuuridesse alles jäänud rahvuslike inimeste toel kaitsta põlisrahva õigusi ning rahvahääletusel vastuvõetud põhiseaduslikku korda.
Must ei ole piisavalt tume värv, et kirjeldada seda, mis siis Eestis juhtuma hakkab. Ometi oleks oma kodumaal taas kord alamrahva staatusesse jäämine veelgi hullem variant.
