Martin Helme: Poliitiline kartell

 (136)
Martin Helme, konservatiiv
Foto: DELFI

Mida teeksite teie, kui teil oleks seadusega antud õigus määrata endale ise palka? Ja mitte ainult palka, vaid ka tehtavat töö hulka? Oleksite ausad? Mõõdukad? Kasinad, aga töökad? Aga päriselt?

Fakt, et riigikogujad endal palka tõstavad ja selle juures mõneminutilisi tööpäevi teevad, näitab, et nad on tavalised inimesed. Mis, muide, ei tee kopika eest paremaks nende nahhaalset ja tülgastavat käitumist. Fakt, et nad seda karistamatult teha saavad, näitab aga, et Eestis on poliitiline süsteem mäda. Asja teeb veel tükk maad hullemaks see, et parlamendierakonnad on moodustanud poliitilise kartelli, suletud tsunfti, mis haarab endasse edukalt uustulnukad (Res Publica ja rohelised) ning suudab uskumatult tõhusalt püsida ringkaitses.

Ilmselt poleks selline tsirkus, nagu riigikogulaste erihüvede ümber käib, võimalik, kui eksisteeriks kas või üksainus partei, kes keelduks korruptsiooniga kaasa minemast ning ründaks teravalt kartelli-iseloomuga boonuste loomist iseenesele maksumaksja tasku arvelt. Niipea, kui kas või üks väike fraktsioon teeks sellest ründest oma keskse poliitilise võitluse, nimetades asju õigete nimedega ja keeldudes resoluutselt moosimisega kaasa minemast, oleksid teised sunnitud oma tegevust korrigeerima — muidu riskivad nad häälte massilise ülejooksmisega kartellivälise partei poolele.

Kui valijal on, kellele anda oma häält kartellikorruptantide asemel, siis riskivad viimased valimistel sedavõrd tõsise verekaotusega, et nende edasine püsimine pumba juures on üldse kaheldav. Seega, massiline poliitiline korrutsion — ja mis see erihüvede loomine muud on kui legaliseeritud korruptsioon — on võimalik vaid tänu sellele, et kõik parteid mänguga kaasa lähevad ja kalanäoga kinnitavad, et kõik on okidoki. Miks opositsioonis istuvad rohelised erihüvedevastasest võitlusest oma häälepumpa ei teinud, on mulle täiesti arusaamatu.

Põhimõtteliselt pole ju selles midagi valet, kui poliitikud ka palka saavad. Töö ju seegi. Mõned eripärad siin siiski on. Esiteks tuleb arvestada, et poliitiku tööga kaasneb sageli üks boonus, mis mõjutab inimkäitumist võimsamalt kui ükski rahaliselt või aineliselt mõõdetav erihüve — nimelt võim. Võim ja võimusuhted mõjutavad inimesi ja inimestevahelisi suhteid nii töökollektiivides, perekondades kui ka sõprade vahel, aga poliitikutel on käes võim selle kõige ehedamal kujul — võim kaaskodanike üle, võim jagada ja ära võtta, võim keelata ja käskida. Ning, nagu näeme, ka võim endale palka määrata ning töökoormust kehtestada. Suutmatus seda adekvaatselt teha näitab, kui nõrgad on inimesed võimu toime ees. On põhimõtteliselt vale ja ebaõiglane oodata, et inimesed käituksid omast vabast tahtest oma isiklike huvide vastu. Head inimesed ei muuda halba süsteemi paremaks, nad kas muserduvad või muutuvad peagi ise halvaks.

Ajalugu on õpetanud, et inimesi sunnib võimu mõistlikult kasutama ainult küllaldane sunni- ja hirmumehhanism. Demokraatlikes riikides on selleks mehhanismiks valimised, kus inimesed karistavad poliitikuid võimu kuritarvituse eest — milleks endale kohatult priske palga kirjutamine teiste taskust kahtlemata on — neid võimult kõrvaldades. Lisaks on vabades riikides olemas sõltumatu kohtuvõim, mis peaks vähemalt teoreetiliselt poliitikuid samaväärselt kõigi ülejäänud kodanikega karistama kõigile kehtivate seaduste rikkumiste eest. Et riigikogulased teevad seepeale seadusi, mis lubab neil seadusekuulekalt korruptandid olla, suunab suure süüdistava näpu valijate peale, kes on selliseid poliitikuid ikka ja jälle tagasi valinud.

Sest mõelge korraks, missugune motiiv peaks ajendama poliitikuid olema aus, mõõdukas, kasin ja töökas? Me liigume valimistest valimistesse, kurtes, et 101 pakskassi ei ole oma tööd korralikult teinud ja et nad unustavad kohe, kui Toompeale jõuavad, oma lubadused ära. Ja ometi, valimistest valimistesse valitakse ühed ja samad pakskassid tagasi võimule.

Reformierakond on Eestis nappide pausidega võimul olnud alates 1995. aastast. Kuidas peaks selle partei poliitikud teadma, et võimu ei tohi kuritarvitada? Ükskõik, mida nad teinud on, rahvas valib nad ikka tagasi. Sama kehtib Keskerakonna või Isamaa kohta. Öelge mulle üks hea põhjus, miks nad peaks ennast parandama, olema ausamad ja töökamad, kui saab ka ilma? Eetika ja moraal ei ole head põhjused, needki toimivad vaid tõhusa sunnimehhanismi toel. Ma tean ainult ühte argumenti, mis poliitikutele mõjub. See on valimiskaotus, ja siiani pole rahvas seda argumenti välja käinud.

Tõsi, valijate vastu ei saa liiga karm olla, sest nagu alguses mainitud — mis valikut meil on? Me saame valida kas ühte või teist või kolmandat kartelliparteid, kes võivad küll erineda oma suhtumises maksudesse, kuid on alati kõik üksmeelselt nõus käe alla panema seaduseelnõule, mis suurendab nende erihüvesid. Sellise käitumise puhul on korruptsioon valimisdebatis tasalülitatud — võta üks ja viska teist –, tuleb leida mõni teine parameeter, mille järgi oma kodanikukohust täita.

Süsteemi aitaks parandada kolm asja: konkurents, läbipaistvus ja maksuraha kinnikeeramine. Kartell laguneb niipea, kui ilmub välja mõni poliitiline liikumine/partei, kes ei ole nõus korruptsiooniga kaasa minema. Poliitiline liikumine, kus on tehtud lihtne kalkulatsioon, et loobudes kaasa minemast riigiettevõtete nõukogude sinekuuride jagamisega, riikliku eelarve- ja abiraha sokutamisega omameeste tasku, erihüvede juurdekirjutamisega saadiku palgale jne on lõppkokkuvõttes sees veel tunduvalt suurem kasu — massiline valijate toetus. Sellise konkurentsi tekkimist kardavad muidugi kartellipoliitikud kõige rohkem ja võitlevad sellega kõige vihasemalt. Res Publica omaaegne kiire tähelend näitas ilmekalt, et rahvas oli valmis toetama parteid, kes lubas „uut poliitikat”. Lubas — aga ei suutnud lubadust täita.

Teine märksõna — läbipaistvus — on muidugi tülgastuseni ära nämmutatud, kuid on sisuliselt väga oluline. Läbipaisvtus tähendab seda, et riigikogujad ei kirjuta endale juurde mitte müstilisi kuluhüvitusi, vaid nimetavadki asju õige nimega: tõstsime endal palka. Rahva lollitamise asemel on käitutud läbipaistvalt, olgu peale, et selle palgatõstmise suhtes võib enamik inimesi olla sama vaenulikult meelestatud kui ilma igasuguse aruandluseta kuluhüvituste suhtes. Samamoodi ei tohiks saadikutel olla mitte mingeid korteri-, auto-, bensiini- ja teab veel mis hüvitisi. Kui ülejäänud inimesed suudavad oma palgast ära maksta nii korteri, bensiini, kui autoliisingu, peaks seda suutma ka riigikogujad. Ja kui leiavad, et ikka ei suuda, siis vaadaku valijatele silma ja öelgu, et midagi teha pole, peame endal palka tõstma, muidu ei tule välja.

Läbipaistvus on vajalik ka poliitiliste ametite jagamisel. Mina isiklikult pean positiivseks seda, et saadikud saavad endale abi palgata. See on levinud praktika kõikjal parlamentaarsetes riikides. Põhimõtteliselt on see õige, et isegi opositsioonis olev partei saab oma meeskonna hoida palgal parlamendi juures, läbipaistvalt, mitte sokutates omi mehi omavalitsustesse väljamõeldud töökohtadele vegeteerima ja sisuliselt ikkagi partei asja ajama.

Samas tuleks riigiametites, ministeeriumites ja omavalitsustes selgelt piiritleda, millised on selgelt poliitilised töökohad, millised mitte. Hetkel puudub meil igasugune ülevaade sellest, kui palju on ühes või teises riigiametis „nõuniku” või „abi” nime all tööl parteilasi, kes teevad sisuliselt parteilist poliittööd. Sellist, mis oma olemuselt kuulub parlamendi juurde. Loomulikult on igal ministril ja vallavanemal õigus peale valimisvõitu moodustada oma meeskond, kuid see meeskond peab olema läbipaistvalt moodustatud. Me peame teadma, kes kuulub poliitilisse meeskonda, ning need meeskonnaliikmed peavad teadma, et võimuvahetusega on nende töö lõppenud. Juhul, kui riigikogulased saavad endale abisid palgata, võtab see ära surve riigiametitele, ning meil on võimalik nõuda, et bürokraatide ja poliitiliste ametnike vahelt jookseks selge vahe.

Kolmas mõistlik vahend maksumaksja raha peal vegeteerimise vastu on maksuraha piiramine. Mida vähem on poliitikutel võimalik jagada võõrast raha, saades vastu isiklikke teeneid, seda vähem on neil korruptsioonivõimalusi. Muu hulgas ei tohiks anda maksumaksjate raha parteidele. Lisaks sellele, et tegu on äärmiselt ebaeetilise sunnirahaga — tõstke käsi, kes on nõus, et tema taskust voolavad aastas miljonid Keskerakonna kassasse; aga reformaritele? Seegi on tegelikult korruptsiooni allikas.

Eestis on levinud argument, et kui riik (loe: tavakodanik) parteisid ei finantseeri, siis muutuvad parteid suurrahastajate käepikendusteks. No kuulge! Nad on seda ju praegugi! Mind ei häiri, kui eraisikud või, miks mitte, ka firmad parteisid rahastavad. Mind häirib see, kui ma ei tea, kes kellelt raha on saanud. Vanast Roomast on pärit ütlus cui bono  — kellele see kasulik on. Vaadates mingite riigihangete tulemusi või avalike projektide keerdkäike võib esmapilgul tekkida mõistmatus: kuidas on võimalik olla nii loll, ebakompetente või hoolimatu? Pannes sinna kõrvale aga otsuste langetajate varasemad rahastamised, muutub pilt kohe selgemaks. Tegu pole mitte lolluse või saamatusega, vaid kõige lihtsama korruptsiooniga. Kui me teame, siis meil on võimalik otsustajaid valimistel karistada, jättes nad tulevikus otsuste langetamisest eemale. Või siis liitudes ise selle parteiga, et kah pirukast osa saada, nagu Eestis kombeks…

Riigikogulased teevad seda, mida nad teevad — sest neil lastakse seda teha. Kui kaua, seda peab iga kodanik endalt ise küsima. Ja vastuses ära vormistama ka selle, kas ta on valmis midagi enamat ette võtma kui järgmistel valimistel trotsivalt koju jääma.