Martin Helme: Pihli jamade niidid viivad Ilveseni?
Kogu lugu on ju palju mitmekihilisem ja -tahulisem, kui lihtsalt "sina kitusid kapole - aga sina kitusid meediale".
Kui hästi läheb - ja loodame, et läheb - võib riigireetmisskandaal olla selleks sündmuseks, mis määras ära sotside väljajäämise järgmisest riigikogu koosseisust. Ja kuigi Pihli kallal võib norida õige paljus, siis ühes küsimuses tuleb temaga nõus olla: Eesti poliitiline juhtkond on vähemalt sellest hetkest alates, kui andis oma heakskiidu Lissaboni leppele, esimesest viimseni süüdi riigi ja rahva reetmises.
Meie juhid rikuvad igapäevaselt meie põhiseadust, olles seega sisuliselt ebalegitiimse võimu teostajad. Paraku kuulub Pihl koos sotsidega samasse seltskonda ega saa siin mingeid poose võtta.
Ilmselt üllatas skandaali puhul eelkõige selle hale kolkalik tase. "Kuidas on võimalik," küsivad paljud, "et Pihl oli nii rumal ja tegi rea selliseid prohmakaid?" On, sest esiteks mängis Pihl talle teiste poolt ette kirjutatud mängu ja teiseks ongi ta poliitikuna väljakannatamatult nõrk.
Riigireetmiskaebus oli ju ühe pika skeemi osa, mitte omaette nähtus. Skeemi algust tuleb otsida kevadisest valitsuskriisist. Mäletatavasti üritasid sotsid siis pauguga alanud masu ja lõhkist eelarvet küüniliselt ning oportunistlikult päevapoliitiliseks kasuks pöörata ja kutsusid teadlikult esile valitsuskriisi.
Kalkulatsioon oli lihtne: kas saadakse valitsuses kõvem sõnaõigus või lahkutakse sealt märtritena, saades ühtlasi lahti valitsemisvastutusest. Mõlemad variandid pidid tõstma partei aktsiaid enne eurovalimisi. Bluff kukkus läbi, valitsusest lahkuti jalajälg seljal ja Padar sai vaevu-vaevu kätte oma Brüsseli-preemia rahandusministrina läbikukkumise eest.
Ärme unusta, et valitsuskriisi sekkus aktiivselt ja avalikult ka president Ilves, kes tegi kõik, et hoida oma parteikaaslasi võimul edasi. Ilves rikkus jämedalt kirjutamata reeglit, mille kohaselt oodatakse presidendilt päevapoliitikast kõrgemal seismist. Ta ajas oma tegevusega valitsuskriisi hullemaks, üritades esile kutsuda peaministri kukkumist. See on võtmetähtsusega element, mõistmaks ka Pihli kaebust ja Markovi viisaskandaali. Nende mõlema tagant kumab läbi Ilvesele omistatav väiklane ja kättemaksuhimuline iseloom.
Spekuleerime pisut.
Just kättemaksuks valitsusest väljalendamise eest käivitasid sotsid Markovi viisaskandaali, lekitades sellekohased dokumendid meediasse. Käik oli räpane, aga lihtne: tekitada skandaal riikliku julgeoleku õõnestamisest, võib-olla isegi esile kutsuda vähemusvalitsuse kukkumine, aga vähemalt panna reformarid ebamugavasse olukorda ja halba valgusesse, sundides neid teemat eitama ning kinni mätsima. Näidata neid valitsemiskõlbmatutena.
Kõik võib isegi õige olla, viisakeelu maha võtmine ja see, kuidas asja tehti, oli viga ja vale, aga sotsid ei suutnud oma eesmärke tegelikult realiseerida. See kahtlemata tegi neid veelgi kibedamaks ja kiuslikumaks. Kõigele lisaks alahindasid nad vastast, kes keeras kogu skandaali nende endi vastu. Justiitssüsteemi täielikult enda kontrollile allutanud Reformierakond algatas hoopis uurimise lekitamise välja selgitamiseks, mis pidi varem või hiljem viima sotside ukse taha.
Viiski. Kindlaid andmeid meil ei ole, aga spekuleeritud on Randel Läntsi nimega. Kui see tõesti nii on, siis viivad viisaskandaali ja Pihli riigireetmisskandaali niidid otseteed Ilvese juurde Kadriorgu.
Länts ei ole mitte lihtsalt sotsipartei endine peasekretär, vaid oli ka Ilvese kojaülem europarlamendis. Tegemist on isikuga, kellel on presidendiga lähedased usalduslikud suhted. Mistõttu ei oma erilist tähtsust tema enesekaitseks letti laotud väide, et tal puudub ligipääs riigisaladusele ja seega ei saanud ta olla mingi lekitaja. Tal puudub see tõesti, presidendi kantseleist käivad aga läbi kõik punase templiga paberid, mis Eesti Vabariigis üldse olemas on.
Sedamööda, kuidas lekitamislugu edasi keris ja sotside jalgealune aina kuumemaks läks, muutus üha pakilisemaks vajadus teha vastukäik. Või vähemalt tekitada ilutulestik, mis tähelepanu mujale viiks.
Arvestades parteisisest kliimat - Pihli otsus minna Tallinnas Keskerakonna käpikuks ajas roosade vanal kaardiväel harja punaseks - pidi Pihl või tema nõunikud mõistma, et uurimise ebameeldiv tulemus kahjustab parteid ja õõnestab seeläbi tema kui parteijuhi positsioone. Oma jalgealuse tugevdamiseks oli vaja ennetavat lööki. Midagi, mida saaks kasutada kauplemisobjektina uurimise tulemuste mõjutamiseks.
Niisiis hauti välja plaan, millega usuti endale manööverdamisruumi juurde võidetavat. Selleks kirjutas Pihl kapole kehvatasemelise belletristika mõõdus "teatise", millele visati mulje loomiseks sisse mõned paragrahvid. Tegemist oli puhtakujulise poliitilise kirjatööga.
Eeldati, et ministrite kolmik ei soovi avalikkuses mingit kära, kust jookseb läbi süüdistus riigireetmises. Eeldati, et paber ise jääb salastatuks ning ministrid on valmis aitama uurimisel tühja joosta kartuses, et salastatud paberi sisu osaline lekitamine tekitab liiga palju ebameeldivaid spekulatsioone ning halba mainet. Eeldati, et selle ära hoidmiseks on reformarid nõus tegema diili.
Põhimõtteliselt eeldati, et reformaritel on sama vähe mune, kui sotsidel - defitsiit, mille olemasolu sai karjuvalt avalikuks partei juhatuse koosolekul eelmise nädala lõpus.
Aga võta näpust, Reform hoopis eskaleeris. Ja pööras olukorra taas hoopis sotside endi vastu. Pihl tõestas, et ta on mitte lihtsalt kehv poliitik, kes ei oska kriisiolukorras avalikkusega veenvalt suhelda, vaid ka valetaja ja pealekaebaja.
Kusjuures kaebus ise polnud toestatud millegagi, mis ligilähedalegi lõhnaks tõestuse järgi. Maasikaks tordi peal on loomulikult see, et nüüd, mil sotsipartei juhtkond lasi esimehel teha mea culpa ja jättis ta vähimagi ametliku noomituseta ametisse, jagavad kõik sotsid kollektiivselt Pihli süüd valetaja ja alusetu pealekaebajana. Nagu öeldud, võimatu on mitte tunda kahjurõõmu.
Tulemus?
Sotsid astusid pika-pika sammu paariaparteistumise suunas ega oma erilist lootust peale järgmisi valimisi valitsusse saada. Nad on õnnega koos, kui punnitavad üle künnise ja jätkavad parlamendis, seal samuti Savisaare ebaolulise satelliidina. Nagu kahed viimased valimised on näidanud - ja sama trendi kinnitab ka Euroopa kogemus - majanduskriis ei tõuka valijaid sugugi mitte vasakpoolsete sülle, kes pakuvad niigi raskel ajal kõrgemaid makse ja suuremat bürokraatiat.
Mina parempoolsete asemel järgmiste valimiste pärast väga ei muretseks, seda enam, et sotsid jätkavad oma auklikuks lastud ja läbi kõrbenud juhiga veel vähemalt kevadeni ja siis vahetavad ta ka välja suure sisekätši käigus.
Mis puutub sotside lohutusauhinda Tallinna võimuliidu näol, siis pange tähele: Savisaar jätkab neile surmasuudluste saatmist täpselt seni, kuni tal on poliitiliselt kasulik nad enne järgmisi parlamendivalimisi luuseritena veega alla lasta. Loogiline oleks, et see juhtub järgmise linnaeelarve kokku panemise ajal, aga loll, kes suvalisel ajal vabandust ei leia.
