Martin Helme: NATO nagu õudusfilmis
Eesti julgeolekuseis Venemaaga on täpselt nagu õudusfilmis. Arvasime, et oleme pääsenud - oleme NATOs, oleme ELis, oleme ameeriklaste meeleheaks Iraagis ja Afganistanis - aga tuleb välja, et kõigis neis pelgupaikades on venelased juba ees, hõõrudes zombistunud "sõprade" juhmi pilgu all kurjakuulutavalt käsi kokku, varjamatagi oma plaani meil elu põrguks muuta.
Oli aeg - 10 aastat tagasi, veel isegi kolm aastat tagasi - kui võis uskuda, et NATO tagab usutavalt meie julgeolekut. Selle uskumiseks piisas, kui jälgida, kui väga meie liikmelisus Moskvat ärritas. Ja miks ta ei oleks pidanud?
Lõpuks oli NATO Venemaale nn külma sõja aegne vaenlane, kes selle sõja võitis. Venelased on oma kaotusest õppust võtnud ja juhinduvad igivanast tarkusest: kui sa ei saa neist jagu, liitu nendega. Ja ainult kolmandat Roomat esindav kõrgtasemel bütsantsilik Vene diplomaatia on suuteline oma vastaseid nii peenelt ja osavalt purki mängima kui venelased.
Sissetung Georgiasse, mis oleks iga muu loogika kohaselt pidanud tähendama rahvusvahelist isolatsiooni ning paariastaatusesse sattumist, suudeti vene loogika kohaselt muuta lääneriikidele põhjuseks, miks Moskvat "kaasata" ja "hõlmata". Lödid, omavahel rivaalitsevad, manipuleeritavad ja lihtsalt arad ning alatud lääneriigid neelasid kõik alla ja hakkasid enda haleduse varjamiseks tegema nägu, nagu olekski Moskva jutt täiesti mõistlik ning õige. Terroriseerimine, varjamatu valetamine ning nahhaalne väljapressimine - bütsantsiliku diplomaatia kandvad vaalad - õigustasid end Moskva jaoks taaskord laitmatult ning lääneriigid premeerisid venelasi nende eest, andes järele kõiges, mida Kreml soovib.
Mida siis Kreml soovib?
Mida vene hing ikka soovub: austust. Kuna austusväärsuse endaga on lood nigelad, tuleb seda välja pressida vägisi. Kui ähvardamine annab tulemusi, siis miks mitte ähvardada? Austus riiklikul tasandil tähendab Vene huvidega arvestamist. Vene huvid pandi paika juba 1990-ndate alguses Karaganovi doktriiniga ja sellest doktriinist pole keegi kunagi lahti öelnud. Lühidalt tahab Venemaa kontrolli oma naabrite üle, mõju oma naabrite naabrite üle ja arvestamist enda kui võrdsega suurriikide hulgas.
Ja peale mõningast vingerdamist ja vingumist on Lääne lödipüksid venelaste soovidega leppinud. Mis see siis nii väga ära ei ole? Külm sõda on ju läbi! Kommunismitonti enam pole! Hüva, Venemaa ei ole demokraatlik. Nojasiis? Puna-Hiina ka ei ole. Moslemimaailm ka ei ole. Ladina-Ameerika samuti. Ja kui aus olla, siis peale Lissaboni leppe kehtima panemist annab demokraatia elumärke Euroopaski tikutulega taga ajada. Postmodernistlik, emantsipeerunud ja relativismis elav lääs ei lange nii madalale, et hakkaks käsi väänama ideoloogia või väärtuste pärast. Selle jätavad nad lollidele ameeriklastele, kus kõigi heameeleks on Valges Majas seltskond, kes on samuti relativistlik ja emantsipeerunud.
Aga ka eurooplased pole diplomaatias päris eilased. Kui juba oma põhimõtted ja huvid maha müüa, siis võimalikult hea tehinguga. Tehingus venelastega on Lääne-Euroopal standartne šabloon ajaloost käepärast: kõik järeleandmised tuleb teha mitte enda, vaid teiste huvide arvelt. See tähendab: kokkulepped ja diilid venelastega tehakse Ida-Euroopa arvelt. Sakslastel on vaja vene gaas? Toru tehakse Baltikumi ja Poole julgeoleku arvelt. Ameeriklastel on vaja Vene häält ÜRO julgeolekunõukogus Iraani küsimuses? See saadakse Georgia hülgamise hinnaga. Majanduskriisis Prantsusmaal on vaja eksportida oma kallist uuemat sõjatehnikat? Mistral müüakse Baltikumi, Poola ja Georgia julgeoleku arvelt. Näiteid võib tuua arvukalt, šabloon on ikka sama.
Ent mõjupiiri (tagasi)nihutamine on vaja ka vormistada. Jõuamegi tagasi oma turvamiraažideni Nato ja EL-ini. Nato uus peasekretär, laitmatult relativistlik ja emantsipeerunud taanlane, kes on elukutseline poliitik ja põhimõtteliselt põhimõttelage liberaal on oma lühikese ametiaja pühendanud täielikult venelaste kaasamisele Natos täieõigusliku liikmena.
Ta teeb seda NATO Euroopa tähtsamate liikmete täielikul heakskiidul ja toetusel. Mistrali müük Venamaale, mille vastu võtsid sõna nii Kesk-Euroopa kui USA esindajad, toimus, sest prantslased-sakslased olid omavahel nii kokku leppinud. Tehing muudab ametlikuks ja avalikuks selle varjatud lõhe, mis allianssis on käärinud alates ajast, mil sama saksa-prantsuse tandeb blokeeris Ukraina ja Georgia kutse Natosse. Tollane otsus lasi allavett oranži ja rooside revolutsiooni, näidates Moskvale, et mingit vastasseisu mõjusfääride pärast ei tule ja saatis Kiievisse ning Tbilisisse - aga tegelikult ka Tallinnasse, Riiga, Varssavisse - selge signaali: vaadake ise, kuidas hakkama saate, Euroopa suured ja Venemaa on nüüd sõpsid.
Euroliit on aga veel hullem kui NATO. Esiteks pole seal ameeriklasi, kes mingilgi määral tasakaalustasid Vana Euroopa irreaalset reaalpoliitikat. Teiseks pole ta aga kunagi kellelegi mingit julgeolekut pakkunudki. Pehme julgeolek on sama, mis pehme meheau - ta on olemas, aga kellel tast kasu on?
Kõige selle juures naudib Venemaa parimat kõigist maailmadest. Ta ei ole ega kavatse kunagi saadagi NATO või EL-i ametlikuks liikmeks. Samas on tal praktikas täielik sõnaõigus kõigi olulisemate otsuste üle neis organisatsioonides. Ja keegi ei nõua, et ta täidaks minimaalseltki euronõudeid või NATO standardeid või kannaks nendega kaasnevaid kulusid.
Intelligentsete inimeste tunnuseks on see, et muutunud asjaolude puhul hinnatakse ümber oma senised käitumisnormid. Kui NATO on muutumas Venemaa eest kaitset pakkunud organisatsioonist Venemaa mängukanniks, tuleb ümber hinnata oma osalus selles organisatsioonis ja vaadata, kas meil on midagi õppida soomlaste mitteliitumispoliitikast. Poliitika, mida hurjutati ja naeruvääristati viimasel kahel kümnendil, kuid mis paistab praeguste arengute valguses üha targem. Kui euroliit on muutunud bürokraatlikust majandusliidust, mis tagas suure turu ja pakkus meile poliitilist alternatiivi Venemaaga seotuse asemel autokraatseks poliitiliseks plaanimajanduslikuks superriigiks, kes on kohe-kohe kehtestamas viisavabaduse Venemaaga ning langetab kõiki tähtsamaid otsuseid Berliin-Pariis-Moskva triumviraadina, mitte oma väidetavalt võrdõiguslike väiksemate liikmesriikide huve silmas pidades, siis tuleb sellest rongiõnnetuseks kujunenud otsusest välja hakata ukerdama. Kas eesti rahvas on valmis taas elama olukorras, kus idapiir on avatud, nagu eelmise suure liidu ajal? Kas eesti rahvas on huvitatud Nato baasidest oma maal, kui neis baasides istuvad reaalpoliitilise koostöö tulemusel jälle vene sõdurid?
Paraku pole see küsimus vist isegi mitte küsimist väärt. Eesti rahva arvamus ja tahe ei lähe kellelegi korda, kõige vähem meie pseudoeliidile, kes on andnud truudusvande mootorsaemõrtsukaga semutsevatele zombidele. Ja emantsipeerunud relativistidelt ära õppinud ainsa mõeldava reageeringu igale probleemsituatsioonile: ohu korral tõmbu looteasendisse ja hakka halisema.
