Martin Helme: Maausk on ohtlik hobi

 (1341)

Eesti maausulised tunnevad end ahistatuna — riiklik sihtasutus Virumaa Muuseumid korraldas ajalooperfoomansi, millel mängiti õlenukuga läbi 17. sajandil aset leidnud sündmus kohaliku nõia põletamisest.

Sündmus oli suurepärane ettekääne rünnata konkureerivat usuvoolu kristlasi. Meedia, kes naudib alati võimalust panna kristlikku (antud juhul luterlikku) kirikut halba valgusesse, sööb maausulistel peost. Virumaa Muuseumid vabandavad ja korraldavad maausuliste pretensioonide ja edasiste soovituste saamiseks nõupidamise.

Marginaalne sekt nimega maausulised on saanud au, kuulsust ja rahuldust, aga mis hinnaga?

Selleks, et mõista tüli põhjust ja saada aimu, mis on selle tagajärg, tuleb veidi tausta selgitada. Maausulised (või taarausulised) on eklektiline väike ususekt, kes, nagu ususektid ikka, soovib end populariseerida ja oma mõju suurendada. On ülimalt tähtis rõhutada, et tegu on uusreligiooniga. Kuigi maausulised jätavad igal võimalikul juhul mulje, nagu taaselustaks nad mingit “esiisade usku”, tunnistavad nad oma koduleheküljelgi, et taarausku hakati looma (mitte taastama!) kahe maailmasõja vahel ja maausu liikumine pole ka kuigi eakam.

Fakt on see, et meil on väga vähe teada sellest usust, mis Eesti aladel oli enne meie alade ristiusustamist. Parimal juhul on maausuliste rituaalide ja kommete näol tegemist tuletuste ja kopeerimistega Põhjamaade või germaani vanadest uskudest, omavolilise seguga sellest, mida arvatakse või soovitakse arvata Lembitu omaaegsest religioonist.

Teiseks on tegu paganliku religiooniga ehk siis definitsiooni järgi kristlusele vastanduva usuga. Tõepoolest, paljudele taarausust jutlustajatele ongi see varjatud võimalus näidata oma varjamatud vaenulikkust kristluse suhtes. Sealjuures üritatakse edendada ideed, nagu oleks eestlus oma olemuselt paganlik ning kristlus eesti kultuurile ja rahvapärandile üdini võõras. Mis on muidugi absurd.

Eestlased said kristlasteks mõnisada aastat hiljem kui enamik teisi Euroopa põhja- või idapoolsemaid rahvaid. Kogu meie kultuuri vundament ja olemus, meie rahvusliku kultuuri kujunemine on toimunud kristlikus, suures osas aga lausa luterlikus keskkonnas. Veendunud ateistidele või antikristlastele võib selle tõsiasja aktsepteerimine ju olla vaat, et võimatu, aga kõik meie tegelikud, mittemüütilised suurkujud on kristliku ja luterliku kultuurikeskkonna esindajad. Eesti rahvakombed, tavad, pärand on aga nii nagu kõigil teistel euroopa rahvastel segu kristlikust ja eelkristlikust mütoloogiast ning talitustest. Reformeeritud ristiusk kujunes kiiresti laialt edukaks rahvuskirikuks, ühendades universaalseid kristlikke väärtusi kohalike rahvaste tavadega. Reformeeritud kirik on Eestis, nii nagu ka Soomes või Rootsis, Taanis või Madalmaades või Inglismaal, rahvuskirik. EELK kui organisatsioon sündis aga samal ajal kui Eesti rahvusriik. Selles mõttes on inetu vale süüdistada EELK-d nõidade põletamises.

Maausulised eitavad olemasoleva rahvuskiriku ideed, kuna siis on neil võimalik külvata oma sõnumit rahvusluse viljakale pinnale ning asuda ise pretendeerima rahvust ühendava usuideoloogia kandja tiitlile.

Kui maausulised ei üritaks end valede ja võltsõiglusega ehtida, siis poleks mul neile ilmselt mitte midagi paha öelda. Sest ma nimelt pooldan veendunult usuvabadust.

Südametunnistuse ehk usuvabadus on kõige olulisem vabadus kõikide oluliste vabaduste hulgas. Mul on selleks muidugi üdini isekas põhjus — kuna ma ei taha, et keegi tuleks mulle keelama minu südametunnistusvabadust, siis olen ma nõus, et teistelt ei tohiks keelata nende oma. Ma ei pruugi nende arvamusega nõus olla ja võin vabalt üritada eriarvamusel olijaid ümber veenda, aga ma lepin sellega põhimõtteliselt, et teised inimesed näevad asju teisiti, olgu peale, et minu meelest valesti. Ent on veel üks põhjus, miks maausulised naudivad meedia sümpaatiat ja miks paljud sageli täiesti asjassepuutumatud inimesed nende pea olematu religioonifilosoofia kaitsmise enda südameasjaks võtnud on. Ta nimelt annab ettekäände langetada moraalseid ja eetilisi standardeid, põhjendades seda usuliste veendumustega. Paganlik religioon ütleb a priori lahti kristlikul usul põhinevast eetikast ja moraalist.

Loe veel

Kümme käsku? Mõttetu rämps, käi parem allikate ja tammedega nõu pidamas ja tee, nagu sulle endale parem ja targem tundub. Kui lihtne on nii elada, kas pole? Ei mingeid vagatsevaid mustakuuemehi, kes tolmusest raamatust manitsuste saatel totraid käske-keelde maha loeks. Selle asemel on igaüks ise otsustaja, mida tohib, mida mitte. Väga ahvatlev on hakata iseenda seadusandjaks ja kohtumõistjaks.

Kuhu taoline voluntaristlik käitumisnorm välja viib, on meil juba teada. Olles hüljanud täielikult kristlikust usust pärit moraalinormid, muutub ühiskond imekiiresti rõveduseni kõlvatuks ja nurjatuks. Ei pea vaatama kaugemale, kui Hollandis parteid kokku klopsivate pedofiilide argumentatsioon, et mõista: ühiskond vajab selgeid ja kohati rangeid moraalinorme. Need moraalinormid ei saa aga põhineda suval ja neid ei saa järsult ja jõuga muuta, vastasel korral kukub ühiskond kokku. Kokku kukkumine võib toimuda mitut moodi, aga Euroopas on ta juhtunud iibe kaudu. Ühiskond, mis on kõlvatu, ei ole koht, kuhu inimesed sooviks või taipaks luua järeltulevat põlve.

See ongi asja iva. Inimestele ei pruugi meeldida luterlik kirik või papid, aga me vajame sellel igivanal õpetusel põhinevat raamistikku, et ühiskonnana turvaliselt, hästi ja jätkusuutlikult toimida. Ma tean, et maausulised on kõik kõige tublimad eestlased, kes hoolivad keskmisest rohkem oma kodumaast, oma rahvast ja oma pärandist. Oma hoolivuse väljundiks on nad valinud uuspaganliku ususektina tegutsemise ja mis saab kellelgi selle vastu olla. Aga oma sekti populariseerimiseks ning oma tõe kuulutamiseks on nad valinud vastandumise normidele ja institutsioonidele, mis on hoidnud Eesti ühiskonda toimivana ja sidusana viimased kaheksa-üheksa sajandit.

Selline hõre snaipertuli luterlaste pihta, nagu Virumaa Muuseumite ajalooperfoomansile järgnes, aitab maausulistel enda profiili tõsta, kuid olukorras, kus ühiskonna moraalinormid on niigi rusudes, on see ühiskondlikult vastutustundetu ja kahjulik harrastus. Kulla maausulised, teil on väga ohtlik hobi.