Martin Helme: Krokodillitoitja Laar söödi lõpuks ikkagi ära
Laar söötis kõik oma vanad võitluskaaslased Res Publica krokodillile, ostes sellega mõneks ajaks enda püsimise partei juhi kohal. Aga lõpuks, kui ajutise edu nimel on kõik sõbrad reedetud ja kõik liitlased ohverdatud, pole tal enam kedagi, kellele toetuda. Tema edasine eksistents parteis sõltub puhtalt krokodilli heast tahtest.
Raske uskuda, et Laar tegi endale illusioone Res Publica krokodilli heatahtlikkuse osas. Ta pidi ometi mõistma, et iga taandumisega, millega osteti järgmiseks kuuks või paariks kodurahu, õõnestas ta tegelikult ka enda kandepinda parteis. Praegune võitluseta taandumine näitab, kui ahtaks see kandepind jäänud on — täpselt nii suureks, et selle peale ei mahu enam üks paar kingi ära.
Ent taoline võitluseta taandumine näitab veel midagi: nimelt seda, et Laar polegi võitleja. Tema lahkumine asetub loogilisse rivvi kõigi teiste parteisiseste kapitulatsioonidega alates liitumisest Res Publicaga. Mitte ühegi ametikoha pärast, mitte ühegi seisukoha pärast, mitte ühegi liitlase pärast ei olnud Laar valmis poistebändiga raksu minema. Igal viimase kui vastasseisu puhul eelistas ta taanduda, järele anda, “kompromissile” minna.
Kõige rängem selle juures oli, et Isamaa tiib vaatas kuni viimase ajani (vähemalt kuni Luukase ohverdamiseni ministritoolide jagamisel) ahastavalt ja anuvalt Laari poole, oodates, et ta oleks parteisiseste positsioonivõitluste liider ja raskekahur. Paljud realiikmed kinnitasid endale kuni lõpuni, et “õigel hetkel” tuleb Laar Suure Tõlluna ja paneb närused respublikaanid paika.
Ometi pidi vanadele isamaalastele juba mitu aastat selge olema, et Laar istub teadlikult kahel tooli, tehes kummardusi vanadele võitluskaaslastele, kuid täites sisuliselt ResPublica poliitilist tellimust. Ehk veenis ta end, et selline ongi ühendaja roll, et nii toimubki pingete maandamine?
Ometi ei oleks kellelgi tohtinud olla Laari võitlusvalmiduse suhtes erilisi illusioone juba ammu. Kuhu jäi suurelt lubatud “plats puhtaks”? Jäi tulemata, sest see nõudis põhimõttekindlust ja tõsist kähmlust liiga paljudega, lihtsam oli olla suuremeelne ja kompromissialdis. See, et tänaseks päevaks on pea kõik juhtivad ametid Eestis liberaalideks ja parempoolseteks ümbersündinud kommunistide käes, on paljuski Laari vähese võitlusvalmiduse süü.
Ei tasu ka kunagi unustada, et just “rahvusliku” ja “isamaalise” Laari valitsuse ajal anti siinsetele venelastele kohalikel valimistel valimisõigus kodakondsusest sõltumata. Laari juhitud valitsuse ajal loobuti rangetest keelenõuetest. Just Laari esimene valitsus tegi otsa lahti internatsidele “eriliste teenete” eest kodakondsuse massilisele jagamisele. Aprillimässu ideoloogilised isad “naturaliseeriti” tema poolt.
Laar ja Ilves olid kolmikliidu ajal vene sõjaväepensionäridele elamislubade tingimusteta jagamise poolt ja kodakondsusnõuete lõdvendajad nii, et tänaseks on Eestis üle 150 000 venelasest kodaniku. See, et Keskerakond on võimas poliitiline jõud, on Laari poliitika otsene tulemus.
Laar toetas ka loovutuslike piirilepingute sõlmimist mitte ainult Venemaaga, vaid ka Soome ja Lätiga. See oli Laari teise valitsuse ajal, mil toimus suurem osa läbirääkimistest Euroopa Liitu astumiseks ja nutke või naerge, Eesti liitus kõige kehvematel tingimustel, kõige rangemate nõuetega ja väiksemate toetustega võrreldes kõigi teiste Ida-Euroopa riikidega.
Selle kõige taustal on lausa müstiline, miks venelased Laari nii hirmsasti vihkavad või kuidas tal on õnnestunud hoida alal Eesti eest võitleja mainet. Hoolimata oma waffennarrusest pole ta tegelikult kunagi oma väidetavate põhimõtete eest südilt seisnud.
Põnevam on siiski see, mis saab edasi nii totaalselt respublikaanistunud IRL-ist kui seal nüüdseks lõplikult maha surutud kampsunitest. Poistebänd ja Juku Parts võivad ju olla edukad intrigaanid ning ülevõtjad, nad on aga tõestanud, et on võimelised partei väga kiiresti väga ebapopulaarseks muutma ja võimu maha mängima. Nüüd, mil viimane viigileht on kadunud, on põnev näha, kas vanadest vigadest ollakse õppinud ja kas poliittehnoloogiline oskus on piisav valitsemiseks.
Päris kindel paistab olevat see, et IRL muutub nüüd veelgi enam mitterahvuslikuks ning hakkab oluliselt rohkem flirtima vene hääletajatega. Samuti võib oodata, et nende kitsalt teemapõhine populism enda poliitilisel positsioneerimisel süveneb. Tahate teada, mis on nende platvorm järgmiste valimiste ajal? Eks ikka see, mida te ise kolm kuud varem küsitlustes peateemadena välja olete pakkunud. Parempoolsuse ja konservatiivsuse asemel hakkab üha enam olema kuulda juttu tsentrismist ja emotsionaalsetest mikroteemadest. See kõik meenutab väga sotside modus operandit.
Mis saab aga mässavatest kampsunitest? Ilmselt sõltub see Reformierakonnast. Kui oravad otsustavad, et taktikaliselt on kaval valitsemispartnerit vahetada, siis hakkavad nad IRL-i hävitama ning soodustavad kõrvale alternatiivse “parem”jõu teket. Kui nad otsustavad, et uut jõudu pole vaja, siis on riigivõimul tänaseks piisavalt vahendeid konkurendi maha surumiseks eos. Võimupartei suhtumine saab üsna kiiresti selgeks meie poliitkorrektse ja võimutruu peavoolumeedia suhtumise põhjal.
Res Publica poolt pehmeks tambitud ja kerge organiseerumispuudega kampsunid on, nagu kõik ülejäänud Eesti peavoolupoliitikud, jätkuvalt laitmatult euromeelsed ja ei saa seega mingeid sisulisi probleeme tekitada. Sealsed noored pensionärid võiks oravatele uuteks partneriteks passida küll, tõenäoliselt palju paremini kui sotsid või Keskerakond.
Selline skeem muidugi eeldab, et kutsutakse esile valitsuskriis ja coup de grâcena IRL-i auti mängimiseks ka erakorralised valimised. Kui lätlased võivad, miks siis mitte meie?
Kui nii, siis oleks see vast alles vägeva mürgikarika jätmine oma mantlipärijale Laari poolt.
