Kusjuures kerkib just selliste asjade hind, mis puudutavad kõiki — näiteks toit, kütus, eluase ja muide ka õlu. Iroonilisel kombel võib valitsuse püsimisele saatuslikuks saada aga just hindade järsk langus — ennustatav kinnisvarakrahh.

Reformaritel on õigus, kui nad kiitlevad, et meil pole majanduslikult veel kunagi nii hästi läinud. Olematu tööpuudus, tõusvad palgad ja pidevalt suurendatavad pensionid ning kahekohaliste arvudega raporteeritav majanduskasv tekitavad inimestes heaolutunde. Ühtlasi levib sedasorti muretus tuleviku ees, mida tunnevad vaid need, keda hetkel rahapuudus ei pitsita.

Seda valusamaks kujuneb aga rahva reaktsioon siis, kui magus elu otsa saab, kusjuures kõige rängema tule alla jääb just Reformierakond, kes on aastaid sidunud oma nime majanduse edulooga. Oravad võivad üllatuda, kui raske on end teemast lahti siduda, kui asjad võtavad pöörde halvemuse poole.

Tegelikult ei peagi meid tabama mingi objektiivne majanduslangus, ammugi krahh või kõikehõlmav kriis. Piisab, kui tekib üldlevinud hoiak, et hea elu on otsa saanud. Ei tasu unustada, et tänapäeval on tõepoolest nii, nagu tuntud reklaamiklipis kuulutatakse — image is everything ehk mulje on kõik. Kriisi muljet on kõige varmamad tekitama need jõud, kelle jaoks halvad uudised on head uudised ehk kellel on majanduskriisist — olgu siis reaalsest või väidetavast — midagi võita.

Poliitikast rääkides käib jutt loomulikult Keskerakonnast, kellel on iga hinna eest vaja tõestada, et valitsus on edu kogu aeg üle bluffinud ja ilma nendeta on tegelikult kõik puha halvasti. Ja üldisemalt on majanduslanguse juttu vaja õhutada vasakpoolsetel, kes ei saa leppida ideega, et järjekindlalt aetud parempoolne majanduspoliitika, mitte hale solidaarsusesoig, ongi tõepoolest inimeste jõukust suurendanud.

Valus krõks käib kinnisvarasektoris

Igal juhul on kindel, et iga vähegi tõsisem allapoolejõnks majanduses tekitab tõsiseid probleeme ametis olevale valitsusele. Krõks, millest alates kõik hakkavad rääkima majanduslangusest, tuleb ilmselt kinnisvarasektorist. Praegu on kinnisvaraturg juba pikemat aega ooteasendis. Kuna pangad tõmbasid pidurit, on ostuvõimelisi inimesi vähemaks jäänud, ja need, kel oleks raha, ootavad hinnalangust. Samas peavad arendajad-ehitajad kuidagi lahti saama sellest kraamist, mida hakati hoogsalt vorpima laenubuumi tingimustes.

Kas pole muide huvitav, et kui kõigi muude asjade puhul valmistab hinnalangus inimestele rõõmu, siis kinnisvara puhul nähakse selles probleemi! Kellel saab midagi olla odavama maja või korteri vastu? Vastus on: kõigil peale tavaliste inimeste. Kõrge kinnisvara hind on meele järele arendajatele, ehitajatele, pankadele, maakleritele ja lõpuks isegi ehitusmaterjalide maaletoojatele. Sest kõik need lülid teenivad siis ostja arvelt suuremat tulu.

Hinnalanguse vastu on muidugi ka kõik need inimesed, kes viimase mõne aasta jooksul kergelt saadud laenuga jaburalt kalli kinnisvara soetasid. Kes siis soovib, et pangalt saadud kahe miljoniga ostetud asi ühtäkki vaid 1,2 miljonit maksaks? Müüd või ei müü, pangale tuleb täissumma ikka tagasi maksta.

Rääkisin hiljuti ühe väiksema kinnisvarafirma omanikuga, kes ennustas, et jaanuaris toimub järsk hinnalangus, mille lõpuks jääb praegustest hindadest järele umbes kolmandik. Seega, kahe miljoniga ostetud korteri turuväärtuseks umbes 660 000.

Isegi kui asi nii hull pole ja hinnad langevad kolmandiku võrra, on karta, et säärane kolinal kukkumine toob kaasa paanika, mis käivitab musta tsükli. Löögi alla jäävad kinnisvaraga seotud valdkonnad ja abiteenused alates pangandusest, lõpetades haljastuse ja torutöödega. Kõikvõimalikud allhankijad satuvad raskustesse ja hakkavad kulusid kärpima. See aga tähendab praktikas töökohtade kadu.

Sealt loksub asi üle juba muudesse valdkondadesse, sest töötuks jäänud inimesed jätavad kulutamata oma tavapärase raha, loobuvad meelelahutusest, sellest või teisest liisingust. Mida rohkem inimesi töötuks jääb, seda kiiremini levib madalseis muudessegi valdkondadesse ja seda suurem probleem tekib ka valitsusel, keda tabab korraga kaks lööki: vähenevad nii palga saamise kui tarbimisega seotud maksulaekumised, suurenevad aga väljaminekud toimetulekutoetuste peale.

Viimased neli valitsust on Eestis elanud tingimustes, kus riigieelarve suureneb rõõmsalt igal aastal ja järgmisse aastasse astutakse veelgi paremate prognoosidega. See on võimaldanud valitsustel aasta läbi jõuluvana mängida. Pidevalt tõstetakse pensione, riigiametnike palku, toetatakse sporti ja kultuuri, visatakse (euro)raha kohalikele võimudele — kõigile jagub midagi. Nii on valitsused rahvalt korjatud maksurahaga endale ostnud nii sellesama rahva kui eri0 huvigruppide toetust — kes see ikka hammustab kätt, mis teda toidab (keegi ei vaevu ju mõtlema, et saadu on ringiga talt endalt enne ära võetud).

Kriis lööb käpuli keskklassi

Mis aga juhtub siis, kui kingikott tühjaks saab ja toetuse ostmine pole enam võimalik? Jäävad ära mitu korda aastas tuututatavad pensionitõusud, ametnike palgatõusud, maksude alanemise asemel hakkavad need hoopis tõusma (mis ongi ju juba juhtunud) ja helded rahasüstid kohalikesse projektidesse kuivavad kokku.

Ning kui kõigile enam ei jagu, läheb nugade peale ka valitsuse sees — eri parteid üritavad säilitada oma toetusgruppidele ja lemmikprojektidele minevat raha, vajadusel valitsuspartnerite huvide arvelt. Seda kõike saadab aga paanikat õhutav lärmi löömine opositsiooni poolt, kes üritab samas kiilu lüüa valitsuskoalitsiooni liikmete vahele. Ühesõnaga, tavaline poliitika. Kui kergelt ja kiirelt suudavad Eesti poliitikud ära õppida adekvaatse käitumise olukorras, kus helde andmise asemel tuleb hoopis jälle püksirihma pingutamise juttu ajama hakata?

Varem või hiljem hakkab selline negatiivne infofoon ja vähenenud lojaalsusostud alla tirima valitsuse ja peaministri populaarsust. See on aga poliitikute kõige kõvem (ehki halastamatult tujukas) valuuta. Küsige Juhan Partsi käest, mida maksid 28 kohta riigikogus parteile, kelle toetus kukkus alla viie protsendi. Sedamööda, kuidas langeb majandus ja rahva toetus valitsusele, ägenevad poliitilised rünnakud ja iga väiksemgi tüli valitsuse sees on korraga kriis.

Eestlased on üldiselt poliitika ja poliitikute osas väga pika meelega. Ei lähe siin keegi tänavale autosid põletama ega kogune massid Toompeale, kui parlament, valitsus ja riigikohus otsustavad kõik koos euroseadustele jalgu jäänud Eesti põhiseaduse veega alla lasta; ei hakata mässama, kui tõusevad maksud või muudetakse tööseadusandlust. Kas rahva pikameelsus püsib ka siis, kui majanduslanguse tõttu hakkavad inimesed ilma jääma oma tööst, seejärel kodust — aga mitte igakuisest pangalaenu tagasimaksest, sest tagatisena ära võetud korteri müügist ei õnnestu laenusummat enam katta?

Praktilise meelega majanduslikult mõtlev eestlane ei hooli teoretiseerimisest suveräänsuse ja põhiseaduslike detailide üle seni, kuni elu läheb ülesmäge. Seesama praktiline meel sunnib teda aga ilmselt tegema eneselegi ootamatuid liigutusi, kui hea ilm lõpeb. Muidugi, töötuid ja kodutuid on Eestis varemgi olnud, aga vahe on selles, et kinnisvaramulli lõhkemise järel on käpuli seltskond, keda võime üldiselt pidada keskklassiks. Prügikastiparmud pole kunagi ühtki valitsust kukutanud, keskklassile aga enamik valitsusi toetubki.