Martin Helme: Äraaetud sotsid lastakse maha
Sotside habrast jalgealust reedab ka see, et nad on viimasel ajal õige vaikseks jäänud. Ei ühtegi uut paloistlikku venestusalgatust rahvastikuministrilt (võib-olla on see ülesanne antud parteiliselt truudele tankist-professoritele Tallinna Ülikoolis?), ei ühtegi uut maksusuurendusideed rahandusministrilt. Siseminister Pihli ei pea küll vist mitte keegi tegelikult sotsiks, aga temagi hoiab madalat profiili. Nii või teisiti on kõlanud ka Pihli suhtes kriitikat koalitsiooni seest, kus nurisetakse, et praegusel siseministril on liiga palju võimu.
On selge, et valitsuse nõrgim ja väga lihtsasti välja vahetatav osapool on oma olukorda hinnanud ega soovi mingil juhul oma valitsuskaaslastele pakkuda casus bellii´t. Ilmselt mängib oma osa ka see, et sedamööda, kuidas Ilves-päästja müüt haihtub ja populaarsus kahaneb, väheneb ka tema mõjuvõim Toompea üle. Siiani laiade lehtedena käitunud sotsid ei tunne enam Kadrioru seljatagust.
Sotsidel on raske dilemma: kas olla niinimetatud parempoolses valitsuses (mille parempoolsus on parimal juhul vaid tinglik) Ansipi ja IRL-i jalamatiks, kaotades sellega oma niigi väheste valijate toetuse, või minna opositsiooni. See tähendab aga unustuse hõlma vajumist ning ohtu järgmistel valimistel üldse parlamendist välja jääda. Paremal juhul üritatakse varem korduvalt proovitud nippi kellegagi ühineda. Ent kellega küll? Täiesti romustunud Rahvaliiduga? Sotsidega identset majandus- ja venepoliitikat ajava Keskerakonnaga, keda ometi Saatana kehastuseks peetakse?
Opositsiooni jäämine ohustab sotse jätta ilma ka esindatusest europarlamendis. Peale häälemagnet Ilvese tasalülitamist võib partei loota parimal juhul ühe koha saamisega praeguse kolme asemel, sedagi vaid juhul, kui istutakse valitsuses ja rakendatakse kampaanias võimuolekuga kaasas käivaid ressursse (loe: meie raha).
Ometi ei pruugi enda sõlmekeeramine sotse enam päästa. Nimelt on neid ülimugav kasutada piksevardana niipea, kui Eestit tabavad majanduslikud tagasilöögid. Senist inflatsiooni ja aastavahetusega saabuvat hinnatõusu (mis suurendab veelgi inflatsiooni) on üsna lihtne sokutada rahandusminister Padari kraesse. Täpselt samuti saab Padari teha süüdlaseks eelarvetõrgete puhul. Ka kõigi maksutõusude eest koondub esmane tuli just sotsipartei juhile. Enne aasta lõppu Palo poolt valitsusele esitatav integratsiooniprogramm ei saa mitte kuidagi olla vastuvõetav ei IRL-ile ega pronksiöödest alates rahvusluse loorberitel puhkavale Ansipile.
Sotside väljavahetamisel roheliste vastu on veel üks ülimalt mõjuv põhjus. Nimelt Mart Laar ja tema soov saada ikkagi välisministriks. Kevadine otserünnak ebaõnnestus ja tuli leppida ajutise taandumisega, nüüd proovitakse tiibmanöövrit. Välisministri koha saamiseks on tarvis lahti saada Urmas Paetist. See õnnestub aga vaid suurema kohtade ümberjagamise puhul.
Julgemad skeemid näevad ette Paeti edutamist peaministriks. Kahtlemata meeldiks see kõigile poliitikutele peale Ansipi ja tema meeskonna. Kindlasti meeldiks see Laarile, kes saaks siis olla välisministrist peaminister nõrga, mõjutatava ja ara Paeti valitsuses. See meeldiks ka mitmetele mõjukatele tegelastele Reformierakonna sees, kus nii mõnedki pole rahul Ansipi jõulise ja enesekindla stiiliga.
Kindlasti meeldiks see Paetilegi, kelle edevus ei luba tal kahelda oma võimekuses. Lisaks kannab Paet kindlasti vimma Ansipi peale selle eest, kuidas ta Nord Stream gaasitrassi küsimuses lolliks tehti ja sunniti veel pool tundi enne äraütlevat otsust õigustama avalikkusele loa andmist.
Sellel skeemil on aga kaks viga — esiteks Paeti argus, teiseks Ansipi populaarsus. Reformikad ei tõmba oma peaministrilt vaipa alt ära täpselt niikaua, kui ta on neile kasulik ehk popp. Ansip teab seda ning on seetõttu üle pika aja loonud Eestis ebatavalise olukorra, kus valitsusjuhile läheb tõepoolest korda rahva arvamus.
Intriigi võlu peitub tegelikult selles, et Paet ei peagi kunagi peaministriks saama. Piisab sellest, kui tema nimega spekuleerima hakatakse ning tema seda piisavalt ägedalt ja veenvalt ei eita. Paet ei saanud välisministriks mitte selle pärast, et ta on kõva tegija, vaid selle pärast, Ansipil oli teda kasulik toetada. Hetke poliitiline kalkulatsioon nõudis seda. Ta oli hea põhjus Laarile ei ütlemiseks. Peaks Ansip hakkama vähimalgi määral reetmist või topeltmängu kahtlustama, laseb ta Paeti allavett kiiremini kui koerad Tartu tänavatele. Paet saadetakse riigikokku järele mõtlema ja välisministri koht jääbki tühjaks.
Vaevalt, et valitsuse praeguse koosseisu muutmist enne vabariigi 90. sünnipäeva pidustusi ette võtma hakatakse, selleks ajaks pole ka kõik arengud veel küllalt küpsed. Kevade poole on see aga juba üsna tõenäoline. Ning mida põhjalikumalt kohti ümber mängitakse, seda pikemalt järgmine valitsus vastu peab.
