Martin Helme: Aprillimässu õppetunnid
Esiteks muutis aprillimäss Eestit — aga ka maailma — päris oluliselt. Katsed seda muutust vähendada või parteipoliitilistel kaalutlustel mingi omahuvi nurga alt käsitleda on ilmselt paratamatud, kuid sellegipoolest tuleviku suhtes vastutustundetud. Teiseks, kui me sündmusi ausalt, ilma poliitkorrektse sõnadeseadmiseta põhjalikult läbi ei analüüsi, siis on garanteeritud uus ja paremini korraldatud rünnak Eesti ja eestlaste vastu. Mistõttu ütlen ma veel kord: rahustamispoliitikud, hoidke suu kinni, te olete piisavalt palju halba teinud.
Kõigepealt lähtekoht. Poliitkorrektsed ninnu-nännutajad ei suuda end muidugi selleni viia, kuid kõigile terve mõistusega inimestele on selge, mis toimus: toimus siinse viienda kolonni väljastpoolt organiseeritud ja koordineeritud rünnak Eesti põhiseadusliku korra vastu. Ei toimunud „sotsiaalsete pingete plahvatust”. Ei toimunud „kriminaalse elemendi” rüüsteretke. Ei toimunud „massilist avaliku korra rikkumist”. Need olid kõik ühe suure Eesti-vastase mässu elemendid, kuid need ei olnud põhjuseks ega eesmärgiks. Tegelikult oli aprillimäss revolutsiooni õpikunäide, kus poliitilised agitaatorid ässitasid rahvamassi poliitiliste loosungitega üles, mass hakkas vägivallatsema ning tekkinud kaose ja hirmu õhkkonnas oleks pidanud seaduslik võim lakkama funktsioneerimast. Ainult et ei lakanud.
Seega, esimene väga valus õppetund, mida me tunnistama peame on: osa siinseid venelasi on Eesti riigile ja eestlastele alaliseks ohuallikaks. Mitte lihtsalt Kreml ja Moskva kagebiitlik kamarilja, mitte ainult Pihkva dessantdiviis või pidevalt meie õhupiiri rikkuvad Vene lennukid. Ka siinsed venelased kujutavad endast meie jaoks julgeolekuohtu. Ning pole mõtet rääkida sellest, kuidas ainult väike protsendike läks rüüstamistega kaasa. Fakt, et mässu ajal ja järel praktiliselt ei olnud kuulda-näha vene arvamusliidreid, kes oleks üheselt ja selgelt Eesti poole valinud, paneb asja paika. Vastupidi, vene arvamusliidrid üritavad ikka veel istuda kahel toolil korraga, olla ühteaegu „eestimaalased” ja vene (maru)rahvuslased.
Vahelepõikeks väike isiklik kogemus. Neljapäeva õhtul, esimesel mässuõhtul olin ma Tallinna vanalinnas ja nägin marodöörluse anatoomiat. Kõigepealt tulid käest kinni hoidvad, õnnest säravate ja uhkusest kummis rinnaga paarid, suuremalt jaolt keskealised. Nende kannul tulid purjus karjujad, kes skandeerisid kooris „kõik see on meie” ja „Venemaa, Venemaa”. Nende järel tulid kivide ja kangidega relvastatud lõhkujad, kes purustasid süstemaatiliselt kõik, mis teele jäi. Ning seejärel eufoorilised inimesed, kes lõhutud akendega äridest kraami välja kühveldasid. Kõige masendavam seltskond oli see esimene. Need viisakalt riides täiskasvanud inimesed, kes tundsid rõõmu ja uhkust kõige selle üle, mis nende järel tuli.
Teine ja väga ühene õppetund pärast 27. aprilli ööd on midagi, mis paljudele niigi ammu selge: jõud on lahendus. Õige mitmes analüüsis on sündmuste käsitlemist võimalik kokku võtta sõnadega: kõik õiged põhjendused, kõik valed järeldused. Järeldus, mis meil aprillimässust teha tuleb, on lihtne: venelane mõistab, aga mis veelgi tähtsam — respekteerib — jõudu. Elu näitas, et heaga ei saanud. Elu näitas, et kurjaga sai.
Kolmas õppetund on väga julgustav ja tuletab meelde president Ilvese uusaastakõne iva. Nimelt, et eestlased on patrioodid, aga oma riigist nad väga lugu ei pea. Tavaolukorras ilmselt ei peagi. Aga kriisiolukorras näitasid eestlased üles imetlusväärset ühtsust, ratsionaalsust ja lojaalsust oma riigile. Selle tunnistuseks on rahva tung abipolitseinikuks ja kaitseliitu ning asjaolu, et jäädi võimukuulekalt koju, mitte ei mindud provokatsioonidega kaasa. Selle tunnistuseks on ka, et ainult venemeelsed jõud üritasid kriisi haripunktis valitsust rünnata, kõik teised — isegi kõige krõbedamad rahvuslased — toetasid vana kommunisti Ansipi valitsust ja tegevust. Me kaitsesime oma riiki, mitte seda või teist poliitikut. Me kaitsesime riigikorda, mis võimaldab meil soovi korral Ansipit maha valida. Ning pärast aprillimässu edukat mahasurumist võib Ilves oma järgmises uusaastakõnes teha korrektiivi. Nüüd oleme me ka uhked juba oma riigi üle, mis sai hakkama ja näitas end riigina.
Õppetunde tuli ka piiri tagant. Kuigi euromeelne meedia valgustab asju lootusetult vildakalt, sai taas selgeks, et kui asi lähe kõva julgeolekuni, siis on meie põhiline sõber ja toetaja Ameerika. Nii kõvade ja selgete avaldustega, nagu esines USA senat ja Valge Maja, ei saanud peale Poola ükski Euroopa riik või institutsioon hakkama. Vastupidi, mitmed Euroopa rahvusvahelised organisatsioonid, mis on aastaid olnud Moskva hääletoruks, paljastasid taaskord, et neid tuleb käsitleda Eesti rahvuslike huvide vaenlastena.
Saksamaa toetus meile on vaadeldav samuti laiemas kontekstis. Tasub vaid vaadata neid hapusid, vingus eurokraate alates Solanast ja lõpetades Saksa välisministriga, et mõista, kui vastumeelselt nad venelastega sõbrustamisest loobunud on. Ainult tänu sellele, et Kreml Eesti saatkonna blokaadi ja siinsete duumaliikmete jabura käitumisega vindi lootusetult üle keeras ning ainult tänu sellele, et ameeriklased sakslastele peale hüppasid, võtsid eurooplased meie kaitseks sõna. Ent nad on jäänud truuks oma instinktidele ning kasvavad üleskutsed dialoogiks ja suhete normaliseerimiseks pole midagi muud, kui vaikne ja kindel surve Eestile peale võitu asuda järeleandmisi tegema. Taolisele jutule tuleb head nägu tehes reageerida just nii, nagu me reageerime: moodustades ühisrinde Poola, Leedu ja Lätiga, et nurjata Saksa-Vene sobingud ja Brüsseli surve üksikutele riikidele järeleandmiste tegemiseks.
Pronkssõduri teisaldamine ja sellele järgnenud aprillimässu mahasurumine oli Eesti jaoks võidetud lahing. Me peaks oma võitu igal võimalikul moel ära kasutama ja mitte isegi kaaluma mingeid võimalikke järeleandmisi. Venemaa plaan nurjus, kuid see ei tähenda, et nad loobuks katsetest Eestit finlandiseerida. Selle vastu aitab ainult meie jõustruktuuride ja kaitsevõime jätkuv tugevdamine ning patriotismi soodustamine, mitte hurjutamine.
