Mida sinisilmsed, kõike sallivad (kõike peale sallimatuse, loomulikult!) maailmakodanikud ei taha aga tunnistada, on tõsiasi, et täpselt sama lootusetult on oma aja ära elanud 1950. aastate vasakliberaalide utoopial põhinev plaanimajandusliku ja tsentraliseeritud rahvusteta Euroopa idee ning et multikulturalismi idee on sõna otseses mõttes kärssama läinud.

Valgustatusest pimestatud fanaatiliste sallivussõdurite meelest on tegu muidugi vaid ajutiste tagasilöökidega, kuid laiema avalikkuse jaoks olid laiba kõrbelõhn ja mööda tänavat laiali pillutud inimliha tükid Madridi rongirünnakutes või Londoni metrooplahvatustes pöördepunktiks, kustmaalt edasi rahvaste segamise praktiline väärtus ei kannata enam tema teoreetilist hüve välja. Sama silmiavavad on olnud küll Peugeot’e, küll liinibussireisijate grillimispeod prantslaste jaoks, kes tänu „avatusele” ei julge tänapäeval enam oma riigi pealinnas teatud metrooliinidel sõita — neil, mis läbivad moslemilinnaosi.

Ent tühja lollide hipidega, neil on niigi valus reaalsusega toime tulla. Kriitika paljude rahvuslaste suhtes peab kahjuks sellegipoolest paika. Sest paraku oi ole rahvuslus — see hägune, umbkaudne fatamorgaana — paljudele mitte niivõrd positiivne programm, millistel põhimõtetel võiks ja peaks ühiskond nende kodumaal toimima, vaid reaktsioon olemasolevale, millega rahul ei olda. Defineerides mingit ideoloogiat aga vaid negatiivsete väärtuste kaudu jääb see liikumine paratamatult ringiratast käima.

Rahvusluse teine oluline taak on klammerdumine mitte 19., vaid 20. sajandi ideede külge, mis on aga samuti oma aja ära elanud. Eestis, kus Pätsu vaikivat ajastut seostatakse sageli rahvusliku riigi tippajaga ja Pätsu režiim omakorda juhindus tolle aja moevooluga kaasa minnes rahvussotsialismist, peavad paljud iseenesestmõistetavaks, et rahvuslus on lahutamatult seotud suure, kõike kontrolliva riigivõimuga. Mentaliteet, mida tugevdab laialt levinud igatsus hea isakese-tsaari järele.

Seda arusaama tugevdab ka rahvusluse vastaste retoorika, kes soovides diskrediteerida rahvuslikku mõtlemist — mida nad peavad kõige kurja juureks — panevad rahvusluse ja natsismi või fašismi mõnuga ühte patta. Ent sotsialism on oma eluvõimetust ja inimvaenulikust tõestanud kõigis oma vormides, olgu selleks Nõukogude Liit, Kolmas Riik, maoistlik Hiina, Ladina-Ameerika diktaatorlikud riigisotsialismid või „sotsiaalse turumajanduse” viljatuse käes õhku ahmiv Lääne-Euroopa. Rahvusluse monteerimine viigilehena sotsialismi võikust varjama ei muuda sotsialismi toimivamaks. See teeb hoopis karuteene rahvusluse ideele, aheldades ta kaotanud -ismi külge.

Ometi on rahvuslus mõistlik, loomulik ja elujõuline ega paista kosmopoliitide hammaste kiristamisest hoolimata kuhugi kaduvat. Idee lähtekoht on iseenesest väga lihtne ja praktiline: ühiskond toimib kõige turvalisemalt ja stabiilsemalt, kui ühe riigi territooriumil on valdavalt valitsev üks keel, üks kultuur, üks ajalookäsitlus, ühed moraalsed ja eetilised tõekspidamised.

See ei tähenda, et eriarvamusi ei tohi olla või et kõik need käsitlused ja tõekspidamised on muutmatul kujul kivisse raiutud. See tähendab, et ühiskond on sidus ja terviklik. Mis omakorda tähendab, et ühiskond suhtub õigustatud umbusu ja tõrjuvusega radikaalsetesse uutesse kultuurilistesse muutustesse. See tähendab, et kõik ideed pole võrdsed, omad on paremad ja neid tuleb hoida. Sallivuslaste mantraks oleva mitmekesisuse hinnaks on paratamatult ühiskonna killustatus ja sellest tulenev ebastabiilsus, sihitus, ebaturvalisus ning ärevus. Selles mõttes on rahvuslus olemuslikult konservatiivne.

Ent mis on parim viis sellise rahvusliku idee teostamiseks? Kelle õlul lasub kohustus kaitsta ja hoida neid väärtusi, mis seovad meid kõiki eestlasteks? Liiga sageli kõlab vastusena: riik! Mis on vale vastus.

Mitte riik, vaid kodanikud. Möönan, Eestis on erakordselt palju kodanikke, kes pole eestlased ega soovigi siinse ühiskonna toimimist eestluse traditsioonidest lähtuvalt, lisaks on siis erakordselt palju mittekodanikke. Peale selle ei valitse sugugi üksmeelt küsimuses, mida eestlus täpselt endast kujutab. Aga jättes need akadeemitsevad, kohati lausa maneristlikud targutused kõrvale on üldine printsiip siiski ilmselt kõigile arusaadav.

Äsja surnud USA president Gerald Fordil oli kena ütlus liiga laiutava riigivõimu kohta: valitsus, mis on piisavalt suur, et anda sulle kõik, mis sa tahad, on ka piisavalt suur, et võtta sult kõik, mis sul on. Kui me soovime, et valitsus hakkaks ajama rahvuslikku poliitikat, siis me eirame kahte tähtsat ohtu.

Esiteks: valitsus, mis võtab endale õiguse suruda kodanikele peale teatud väärtusi ja hoiakuid, võib hakata vabalt ka suruma peale soovitule vastupidiseid ideid. Tõepoolest, seda ta tänases Eestis teebki, kuulutades näiteks pronkssõduri vastased „äärmuslasteks” ning kasutades vägivalda eesti veteranide mälestuseks üles pandud ausamba avajate ning kaitsjate vastu.

Teiseks: valitsus ei peaks ellu viima ühtegi poliitikat, mida rahvas ise ei taha. Kui kodanikud ei viitsi või ei taha ise ajada Eesti asja, miks peaks seda tegema valitsus? Miks peaks keegi teine kaitsma või hoidma mingeid väärtusi kui kodanikud ise? Ei peagi. Nõue „tehke midagi” on laiskade ja hoolimatute inimeste nõue, kes soovivad, et keegi teine teeks ära midagi, mis justkui peaks oluline olema. Kõigele lisaks — andes valitsusele ülesande midagi teha, anname valitsusele automaatselt õiguse selle eest meilt ka rohkem raha kasseerida. Ei saa ju nõuda, et valitsus teeks asju ilma selleks vahendeid omamata.

Pole vaja karta, et kodanikud ei saa poliitikaga hakkama. See on õhku täis poliitikute ja ennastimetlevate ajakirjanike hädavale oma võimuprivileegide kaitseks, et rahvas on loll ja ei tea midagi. Teab väga hästi, mis talle kasulik ja hea on. Valdav enamik eestlasi on siiralt ja südamest patrioodid ning toetavad kõhklusteta rahvuslikku poliitikat, kui neil selleks võimalus on. Praegune kartellipoliitika muidugi taolist võimalust ei jäta, sest nagu meile kogu aeg korrutatakse, on rahvuslus esiteks oma aja ära elanud ja teiseks sellest hoolimata mingil moel hirmus ohtlik.

Paljud rahvuslased pelgavad, et väikese valitsuse ja madalate maksudega riigist jooksevad inimesed laiali, kuna lokkab ebavõrdsus ja ebaturvalisus. Tegelikult ei tähenda väike valitsus kaost, vaesust ja korralagedust. Väike võib olla väga tõhus ja tugev, kuid ta sekkub ühiskondlikku ellu vaid piiratud küsimustes. Traditsiooniliselt on valitsuse ülesanne tagada kodanike julgeolek nii sise- kui välisvaenlase eest. Tugev armee ja tõhus korrakaitse ei ole kahtlemata mitte ainult iga rahvuslase, vaid ka iga mõistusega kodaniku eelistus.

Need aga, kes kardavad, et madalate maksudega vabaturumajanduse tingimustes jookseb Eesti eestlastest tühjaks, peavad endale selgeks tegema majanduse ABC. Kui meie mure on vaesus, siis sotsialistliku solidaarsuse udujutt tuleb kohe unustada, kedagi ei inspireeri solidaarselt vaesustaaga kandmine. Kõige parem viis hoida eestlasi vaesuse tõttu Eestist põgenemast on anda neile võimalus saada rikkaks siin. Pole olemas tõhusamat vahendit rikkuse loomiseks kui turvalise ja stabiilse keskkonna, madalate maksude, väheseste regulatsioonide ning piiratud bürokraatia kombinatsioon. Teisisõnu — ainus, mida valitsus tegema peab, on luua soodsad tingimused ning mitte segada inimestel tööd teha.

Eesti häda seisneb selles, et enamik parempoolseid on liberaalid ja enamik konservatiive on vasakpoolsed. See ei pea tingimata nii olema. Parempoolsed ei pea ajama reinlangilikku kriminaal- või alkoholipoliitikat ega urmaspaetilikku kõigile pugevat niinimetatud välispoliitikat. Samamoodi ei pea konservatiivsed väärtused olema seotud ahvatleva valega „sotsiaalsest turumajandusest”.

Eesti rahvuslus ei pea mitte ainult loobuma soovist taaskehtestada rahvusluse elutu vormiline külg, mida laenatakse pseudoetnolaatadelt. Vorm ei suuda kunagi asendada sisu. Ta peab loobuma ka mittetoimiva majanduspoliitika pakkumisest lahendusena virelemise vastu ja võtma omaks toimiva, ehkki ebatäiusliku majandusmudeli. Majandusmudel on muidugi ainult jõukuse saavutamise vahend, võti on ikkagi kultuur — olemasolevate kultuurikihtide ja moraalinormide säilitamine ning neile lisamine, mitte vana lõhkumine ja asendamine vormilt rahvusliku, sisult kosmopoliitsega.

21. sajandi eesti rahvuslust ei tule üles ehitada mitte ilusatele, kuid teostamatutele utoopiatele, vaid läbiproovitud ja toimivatele elementidele, mis seotud koherentseks ja harmooniliseks maailmavaateks. Majanduses parempoolsus, sotsiaalpoliitikas konservatiivsus, kultuuripoliitikas rahvuslus, välispoliitikas suveräänsuse põhimõttest lähtuv avatus — see ülivõimas kombinatsioon, mis kõigile arusaadav.