Märt Väljataga: Üks hea ja üks halb idee kultuuriministrilt
(Võib-olla mõnel pool eraldavad ka omavalitsused ostudeks raha, aga see on pigem erand.)
Rahvaraamatukogude pädevus võib olla väga erinev. Keskraamatukogudes töötavad enamasti oma ala asjatundjad, aga valdades ja külades, kus raamatukogu ongi üks väheseid töökohti, võivad sattuda raamatukoguhoidjaks ka kitsa silmaringiga, kultuuri- ja kirjanduskauged, kuid kohaliku kliki lähedased inimesed. Osalt selle tagajärjel troonivad Eestis laenutusedetabelites tõlkenaistekad, mis meenutavad soft-core pornot. (Kardan, et enamik teema üle arutlejaid ei ole ühtki Nora Robertsi ega Sandra Browni romaani käes hoidnud.)
Muidugi ei saa öelda, et muudes Euroopa maades annaks laenutuse vallas tooni luule ja kõrgmodernistlik romaan. Kuid žanriliselt on Inglismaal ja Rootsis naistekate asemel eesotsas siiski krimi- ja lastekirjandus. (Vt lähemalt Ainiki Väljataga artiklit.) Rootsi on oma kirjandusturu poolest muidugi mitmes mõttes erand väikeste Euroopa rahvaste seas, sest seal ostetakse ja laenutatakse kõige rohkem omamaist kirjandust. Igatahes paistab, et kui mujal maailmas on rahvaraamatukogude külastajate hulgas rohkem mehi ja lapsi, siis Eestis annavad tooni vanemad prouad.
Riigi antud raamatukoguostude toetuse kasutamist püütakse praegu suunata vaid sedavõrd, et osa sellest peaksid raamatukogud justkui kulutama kultuuriajakirjade peale nagu Loomingu Raamatukogu, Looming, Vikerkaar ja Akadeemia. Paraku raamatukogud seda ikkagi ei tee, kuigi Asko Tamme püüdis raadios niisugust eksitavat muljet jätta. Eesti on natuke üle 550 rahvaraamatukogu, kuid Loomingu Raamatukogu tellimustest läheb neisse ainult 106 (Loomingut 236, Tähekest 231, Akadeemiat 165, Vikerkaart 146, Kunst.ee-d 38). Tuleks küsida, kuhu kulub ülejäänud sihtotstarbeline raha. Loomingu Raamatukogu on hea näide ka sellepoolest, et seal ilmuv on tõesti vaieldamatult väärtkirjandus. Ning hinna ja kvaliteedi suhte poolest pole sel väljaandel raamatuturul võrdset. Muidugi võib vaielda, kas Walter Benjamini esseesid on igasse külla vaja, kuid pole kahtlust, et hiljuti LR-is ilmunud Kadare, Sartre’i, Aho, Ikstena, Llosa ja Kundera teosed peaksid olema igas asutuses, mis nimetab end rahvaraamatukoguks.
Muidugi ei peaks rahvaraamatukogude komplekteerimise tsentraliseerimine tähendama seda, et raamatukogudel enestel kaoks igasugune otsustamisevoli. Nende hankebüdžett peaks lihtsalt jagunema enam-vähem pooleks. Riik hoolitseb selle eest, et Dante “Põrgu” jõuaks ka Kolgamendi rahvaraamatukokku, kus seda võib-olla lehitseks üks inimene 10 aasta sees. Teise poole ulatuses otsustaksid kohalikud raamatukoguinimesed ise, kas tellida koera ravitsemise käsiraamat, viljapuude lõikamise õpetus, Barbara Cartlandi naistekas, Mati Nuude elulugu, Playboy või kas või “Mein Kampf”. Samas on küsitav, kas rahvaraamatukogu, milles pole ainsatki (kooliprogrammivälist) Lev Tolstoi või Thomas Manni teost, ikka väärib rahvaraamatukogu nime. Paistab, et selliseid “rahvaraamatukogusid” on siiski olemas. Mingi pildi olukorrast annab Urrami otsingusüsteem, mis hõlmab umbes 330 rahvaraamatukogu (Tallinn ja Tartu kajastuvad Esteris). Dante “Põrgu” kallist varianti leidub praegu 15 ja odavat varianti umbes 70 raamatukogus. Nagu neist numbritest ka välja tuleb, oli Rein Siku väide EPL intervjuus, nagu tellitaks raamatukogudesse keskmiselt 700 eksemplari Eestis ilmuvatest raamatutest, naeruväärne liialdus. Tegelik number peaks olema vähemalt kümme korda väiksem. Eestis ilmub aastas üle 3500 uue raamatu, mille keskmine tiraaž jääb 1000 kanti — neid arve ma pole küll värskelt kontrollinud.
Rein Langi ettepanek oli suhteliselt tagasihoidlikku laadi: kultuuriministeerium, mis raamatukoguhankeid rahastab, peaks hakkama mängima ka mingit suunavat ja koordineerivat kultuuripoliitilist rolli. Muide selle üle, et viimane riigipoolne katse raamatukogude tegevust ülaltpoolt koordineerida tehti 1995. aastal, kui haridus ja kultuur käisid ühe ministeeriumi alla, arutas mõned aastad tagasi Sirbi intervjuus Mihkel Volt. Tollal, 2003. aastal toimus ka esimene voor selles permanentses naistekate tülis ning tollal oli peakangelannaks Sandra Brown, kes nüüd on raamatukogudes unustusse vajumas.
Suunatud või tsentraliseeritud ostud on teema, millest on muidugi huvitatud nii kirjastajad kui ka autorid. Kirjastusel oleks ju märksa kindlam asuda ette valmistama näiteks Miltoni “Kaotatud paradiisi” väljaannet, kui tal oleks kindlalt teada, et umbes 400 raamatukogu ostavad selle ka ära. Eesti kirjanduse puhul võiks minimaalseks väärtuse kriteeriumiks oli nomineeritus kulka auhinnale, aga kindlasti saaks seda ringi laiendada. Muidugi vajab see süsteem veel läbimõtlemist, aga tegu pole mingi uudsusega ja malli saab võtta muudelt maadelt (nt Norrast).
Otse hämmastav on aga see, millise vastureaktsiooni Rein Langi ettepanek on pälvinud. Tekib tahtmine parafraseerida Triinu Laant Delfist: “Kuidas võib mõni ajakirjanik nii loll olla!” Langi kavas on nähtud tsensuuri, valikuvõimaluse kärpimist, maksumaksja ahistamist jne jne. Saan aru, et raamatukogutöötajatel on siin omad huvid mängus. Poliitikud — Jaak Allik, Liisa Pakosta — on ettepaneku vastu karmilt sõna võtnud. Muidu patroneerivad kultuurikolumnistid (nt Rein Veidemann) on korraga asunud kaitsma laissez faire‘i, riik andku raha, aga ärgu küsigu, milleks seda kulutatakse. Ja muidugi on paratamatu see, et kavas nähakse ka lihtsalt kavalat kokkuhoiuplaani, mida püütakse teise sildi all maha müüa. ERR-i uudise järgi jääb mulje, nagu oleksid isegi kunagised või praegused kirjandusfunktsionärid Jan Kaus ja Berk Vaher end sellest kavast distantseerinud. Tegu võib olla küll ka ajakirjandusliku müraga. Karl Martin Sinijärve tuleb tunnustada, et ta pole selles atmosfääris kirjanike liidu ammusest ideest taganenud.
Rein Lang ei ole poliitikunatuur, kes kergesti kaastunnet ärataks. Aga praegu on raske seda tunnet tõrjuda. Mida ta siis valesti tegi? Võib-olla alahindas rahvaraamatukogude ühisrinnet? Lõppude lõpuks ongi rahvaraamatukogud üks vähe tähelepanu pälvinud tahk praegustes haldusreformidiskussioonides. Selline süsteem, kus omavalitsused maksavad palku ja haldavad hooneid ning riik eraldab raha teavikute jaoks, peaks tõsise haldusreformi puhul ehk samuti minema revideerimisele. Poliitilises mõttes annab praegune pahameeletorm aga veel ühe õppetunni: ei maksa tutvustada plaane enne, kui nende rakendamine pole üksikasjadeni läbimõeldud. Kuid ilma eeltutvustusteta me jõuaksime jällegi läbipaistmatuse ja teerulli kasutamiseni…
PR-i seisukohalt oli aga suurim häda see, et minister käis korraga välja kaks ideed. Heast ideest oli juba juttu. Seevastu teine idee — kehtestada uudiskirjanduse laenutatavaks muutumisele aastane embargo — ei ole üldsegi hea. Seegi mõte ei tulnud uudisena, mõnes varasemas intervjuus on sellest juba juttu olnud. Kuid sel on mitu puudust. Sellised kavad peaksid lepitama vastandlikke huve. Aga näib, et ükski arvestatav grupp ei ole laenutusembargost tegelikult üldsegi huvitatud. Vähemalt ei ole sellest keegi märku andnud. Mõistagi ei sooviks sellist viivitusaega raamatukogud, lugejad ega ka autorid. Aga isegi kirjastajatega kõneldes ei ole ma leidnud sellele mõttele toetust. See võib ju küll nii olla, et kui Stephanie Meyeri või Sofi Oksase järjekordne menuk jõuab ühel ajal raamatukokku ja raamatupoodi, siis jäävad mõned eksemplarid ostmata ning kirjastajatel ja autoritel teatav kopikas saamata. Võib nii olla, aga ei pruugi. Nagu Youtube’i näide on osutanud, võib raamatu tasuta levik selle läbimüüki ka suurendada. Pealegi on raamatukogude ja raamatupoodide klientuur väga erinev. Oletan, et “Lohetätoveeringuga tüdruku” läbimüük oleks raamatukoguembargo tõttu kasvanud ehk nii 60 eksemplari, mis antud teose tiraaži puhul ei ole kirjastajale märkimisväärne kaotus. Ühesõnaga, kui embargo idee taga on mõni tugeva lobitööga kirjastus või raamatupoekett, siis võiks seda ka otse välja öelda. Arvan pigem, et see mõte ei ole Rein Langi peas idanenud mitte huvigruppide lobitöö tulemusel, vaid analoogia tõttu paari aasta taguse probleemiga, mis puudutas filmi- ja muusika CD-de laenutamist, kus tõepoolest leidus tugevaid huvigruppe, kes teoste kohesele laenutatavusele vastu seisid. Ja isegi kui mõni lobigrupp peaks laenutusembargost kasu saama, ei tähenda see ikkagi, nagu idee oleks hea. Veel üks praktiline vastuargument: sellise kava rakendamine läheb tõenäoliselt peaaegu sama kulukaks kui lobigrupi võit — tuleb hakata järele valvama, et raamatukogud tõesti enne tähtaega teatud teoseid välja ei annaks jne. Ja muidugi kaotaksid sellest lugejad.
(Tõsi küll, mulle on alati mõnevõrra arusaamatuks jäänud, miks lugeja tahab laenutada just kõige uuemaid romaane ning olla kursis nn viimase sõnaga, kui tal tõenäoliselt on suur osa klassikast alles läbi lugemata. Klassika leidumus rahvaraamatukogus on aga, nagu öeldud, paras probleem — isegi Tallinna Keskraamatukogu avariiulil ei ole Balzaci “Valitud teosed” tervikuna väljas.)
Niisiis käis Rein Lang välja ühe hea ja ühe halva mõtte. Ei usu, et tegu olnuks eriti kavala “poliittehnoloogilise” manöövriga. Välja kukkus nii, et tekkis suur segadus ja need, kes olid halva idee vastu, hakkasid ülekohtuselt materdama ka head ideed. Loodetavasti ei maeta nüüd mõlemat mõtet maha, vaid ohverdadakse halb heale.
Autor on ajakirja Vikerkaar peatoimetaja. Käesolev kirjutis on ilmunud Varraku raamatublogis ja avaldatud autori loal.
