Mart Ummelas: Mõisa köis ei lohise enam

Neljapäeval jõudis lõpule Tallinna kauaaegse (üle aasta) linnapea Jüri Mõisa maine teekond, enam kunagi ei haara ta raudsed randmed selle iidse Hansalinna roostes pumbavinna järele. Murtuna oma seniste toetajate ilgest reeturlikkusest ja ebalevana uute armastajate valelikus siiruses astus ta tagasi sellelt ainsalt kohalt, mis oli valmistanud nii palju kahjurõõmsaid hetki tema arvukaile kriitikuile ja toonud kaasa nii ohtralt kibedaid pettumusi tema vähestele toetajatele.

Rääkimata otsestest vaenlastest armsa isamaalise erakonna rüpes, kes talle pistoda selga tagusid, ikka sügavamale ja üha kauem.

Silma pilgutamata talus ta kogu seda kuudepikkust roppust, jätmata hetkekski väliselt muljet, et see kuidagi kõigutaks tema vaimset ja füüsilist tasakaalu, mille ta oli kaasa saanud oma pikalt ja seikluslikult eluteelt, töötades muu seas kelnerina asulas nimega Pärnu. Ta surus vaid hambad risti ja kinnitas: “Mõis ei tagane, minu taga on Tallinn!”

Oma maal siiski üsna tundmatu prohvetina oli ta ühtaegu hinnatud ja austatud nii Hongkongis kui Singapuris, kuhu ta tahtis edasi anda Tallinna aastatuhandete pikkust kogemust odavate pappmajade (alates 400 000 kroonist) ehitamisel ning trollibusside tagumisel atradeks.

Tema titaanlik töö jäi kahjuks pooleli: köisraudtee Kaug-Ida ja Põhja-Tallinna vahel jäi rajamata, köiest jäi pisut puudu. Hoolimata erakonda ennastsalgavalt toetavate naftaärimeeste Endli ja Aadu pidevaist kinnitustest, et see kõik on “Käkitegu!”, et tuleb vaid venelastele lubada kassikullaga ehitud sibulkupleid ja paari sigaretiputkat kesklinna piirkonnas armeenlaste arvel. Elul olid oma karmid ja kõigutamatud reeglid.

Taas, nagu Eesti karmis ja kannatusterohkes ajaloos varemgi, vedas alt — kes siis muu kui köievabrik, mille ta oli abielulahutuse järel mõtlematult loovutanud oma endisele abikaasale, kes tema perekonnanime kuritarvitades hankis endale sooja koha vaenuliku partnererakonna rüpes. Köie lohisemine sai ehmatavalt ruttu otsa, enne kui see jõudis õieti alatagi.

Ent kõige korvamatuma kaotuse tõi meie armsa Jüri lahkumine kaasa kogu Delfi sõbralikule kommentaariseltskonnale, kellel pole enam oma armsat Jürtot, lihtsameelset kivipallurit, kolmikliidu kõvapäisuse õnnestunuimat kehastust.

Pole enam seda tuhajuhanit, kelle pihta pikemalt mõtlemata loopida oma kergemeelseid intellektuaalseid mädamune ja keda tema sirgeseljalisuse pärast ohjeldamatult tagumikku taguda.

Ei ole enam meest, kelle uus, kasepungadega tärganud lemb karastusjoogifirma müügijuhi vastu sundis viimast vahetama Ameerikamaa menujoogi iharuse koduse kopitanud kasemahla kosutava karguse vastu. Et vaid meessõbra poliitiline karjäär ei katkeks koos talle kuuluva Tiskre vundamentide liiva sisse vajumisega

Meid lohutab täna üksnes see, et lahkudes meie kõigi kriitikanoolte halastamatu turmtule alt lükkas ta uueks märklauaks seni täiesti tulistamata tabula rasa, Kaablikutt Tõnis Paltsi, kes oma välistelt parameetritelt on tegelikult eelkäija täiuslik kloon, kuid kelle mineviku ja koduse elu kohta puuduvad kõigil meil igasugused identifitseeritavad andmed.

Kas tõesti on tegu Jüri enda uue reinkarnatsiooniga, nirvaana läbi teinud, sisemiselt ja väliselt puhastunud ärihai teisikuga, kes ka kiisale liiga ei teeks!? Raske öelda, aeg näitab, kuid tunnistagem, Delfi reipal seltskonnal pole enam seda üksmeelse mudaloopimise tänuväärset objekti, kes meid kõiki sedavõrd inimlikult üksteisega lähendas ja ühtaegu aitas varjata meie enda isiklikke nõrkusi, eriti meie armetut vaesust. Paltsi pommita palju tahes, soojem sellest ei hakka!