Mart Ummelas: Jürgenson — jäämurdja või ämbrisseastuja
Jürgenson ei ole mugav lahendus kellelegi, just see tekitab teatavat viha- ja armastussegust sümpaatiat tema vastu. Mehel peavad ikka olema põhimõtted, kui nii erinevad jõud tema vastu ühisrinnet loovad.
Jah, ei meeldi ta õieti kellelegi — vedurimeestele ega opositsioonile, Tallinna vanale sadama-maffiale ega põhjamaistele telefonimonopolistidele, kõnelemata skandinaavlaste kannupoistest meediamagnaatidest.
Ei meeldi ta ka paljudele oma erakonnakaaslastele, kes käsi hõõrusid, kui Toivo 1999. a. Riigikogu valimiste eel erakonnaesimehe kohalt pidi taanduma tagarivisse kompromissialtima ajaloolasest Mõmmibeebi ehk Mart Laari kasuks, leppides kolmandajärgulise ministrikohaga. Väidetavalt Isamaaliidu maine edasise languse peatamiseks ja koostöö nimel reformierakonnaga, keda Jürgenson teadupärast kunagi pole eriti kuumalt armastanud.
Kes on aga siis need, kes Jürgensoni rahva poolehoiu lõpliku kaotamise hinnaga toetada võiksid?! Miks lastakse tal diskrediteerida isamaalise kolmikkoalitsiooni muidu nii plekitut, rahvasõbralikku mainet majanduslikust jäärapäisusest kantud kangekaelsete otsustega?
Kindlasti on tema suurim trump kauaaegne protezhee ja upitaja erakonnaesimehe kohale Tunne Kelam, küllap koos temaga ka praegune president Lennart Meri — vanad idealistidest poliitikahiiud, kellele Laari ideelis-poliitiline surimuri ja aadete ajutine hülgamine erakonna jooksvate majandushuvide nimel (näiteks linnapea Mõisa juba tragikoomiliseks muutunud kaitsmine ja samas ka ohjeldamatu ärakasutamine) ehk otseöeldult POLIITILINE KONJUNKTUURLUS pole sugugi mokka mööda.
Ent ka mees ise ei oska paraku esineda nii, et keegi tema aatelist printsipiaalsust siiralt usuks. Ei suutnud ta veenvaks mängida tubli rahvuskultuuri sõbra Sarapi ega tema veelgi kenama elukaaslase Martini, Viru tänava ministeeriumi oma mugavaks elutoaks muutnud paarikese paratamatut (mõnes mõttes 12. tunnil) kõrvaletõstmist.
Ei lasta Jürgensonil ka saada õigustatud plusspunkte võitluse eest Eesti rahvuslikke huve jalge alla tallava läänemaise desperaado (Edelaraudtee erastaja) nahaalse väljapressimisaktsiooni tõkestamisega.
Vastupidi, Jürgensoni kaela visatakse kogu süü Edelaraudtee ja Eesti Raudtee senise äpardunud erastamiskäigu pärast. Teenimatult?! Nii võib varsti selguda, et tema suisa leppimatult pühajürilik võitlus põhjamaiste telekommunikatsioonilohede Sonera ja Telia vastu on tegelikult põhjustanud kohalike kõnede tariifide tõusu!
Ja siiski on Jürgenson üle elanud kõik suhtekorraldusfirmade raske lääne rahaga tema vastu algatatud turmtuled. See poleks mingi ratsionaalse loogika järgi olnud võimalik, kui Jürgensonil oleks otsa ees pisimgi korruptsioonimärk. Ei, ta elab riigiametnikule kohaselt tagasihoidlikult, priiskamata, vaid oma ministripalga võimaluste piires. Ei eksponeeri ennast Kroonika ega Seltskonna klantspiltidel.
See veenab, et ilmselt pole ta siiki läinud erastamistehinguis mitteformaalseid soodustusi ja sponsorlust pakkunute nii ahvatlevale liimile, ehkki Viru tänava majas on sellega määritud iga trepikäsipuu ja lauanurk ja kodumaiseid vahendaja-aadusid on seal kihisenud kui prussakaid rasvase ja juba pisut haisma läinud vorstitüki ümber.
Kas vaid nn. rumal-ausus on Jürgensoni seni kaitsnud tema vastu algatatud intriigide hävitava toime eest?
Vaid seepärast söandasin minagi sõna võtta meie kõigi poolt hukka mõistetud ja porri tallatud minister Jürgensoni kaitseks, et tema vastas on sellised mehed ja naised, kes porri astumise asemel pigem viskavad jalge alla tšintšiljakasuka. Mida viskaksid Sina? Näiteks minister Jürgensoni pihta…
