Mart Rannut: Eesti vene kool ja umbvenekeelsed õpetajad

 (48)
Kool
Foto: Ilmar Saabas

Postimehes 30. märtsil ilmunud BNS-i lugu „Enamik vene koolide õpetajatest ei oska nõutaval tasemel eesti keelt” vajab selgitavat kommentaari, seda just viimases lõigus toodud õigusrikkumiste arvu – 2248 – osas.

Arvestades, et 63 vene õppekeelega koolis õpetab 2044 ametikohal kokku 2547 õpetajat, neist üle 400 eesti keele õpetaja ning lisaks veel üle 100 eesti emakeelega õpetaja, oleks niivõrd massiline seadusrikkumine katastroof. Õnneks näitab see arv eelmisel aastal fikseeritud keeleseaduse rikkumiste koguarvu, hõlmates vene koolide õpetajatele tehtud protokollidele lisaks ka muid.

Kuigi väide vene koolide õpetajate enamiku nõuetele mittevastava eesti keele oskuse kohta on õige, on üldjuhul tegu siiski eesti keelt oskavate õpetajatega, kelle keeleoskustase jääb nõutavale B2 (kesk-) tasemele alla vaid ühe taseme võrra. Harilikult on eelneva taseme eksam ka sooritatud, kuid edasi ei saa. Põhjus on ilmne: koolis ja kodus käib kõik vene keeles, eestikeelse teabe ja meelelahutusega kokku ei puututa. See kõik takistab eesti keeles nõutava taseme saavutamist ning soosib Eesti elust võõrdumist, süvendades Eesti-vastast meelsust ja arusaamu.
Formaalselt on inimõigusolukord (eesti keele tagamises) vene koolis hull, tegelikkus on siiski talutavam. See on tekkinud olukorras, kus ametikohtade arv koolis väheneb ning noori õpetajaid tuleb juurde vähe. Kehv keeleoskus ning nõukogulikud-suurvenelikud arusaamad kipuvad esinema just vanemate pedagoogide hulgas. Koolidirektorite keeleoskus on korras, küll aga ei taju osa nendest ilmselt vastutust oma alluvate keeleoskuse eest.
Kõiki vene koole ühte patta panna ei maksa, õpetajaskond erineb kooliti oluliselt. Suuresti sõltub see direktorist: osas koolides on tublid ja eestimeelsed koolijuhid korra majja löönud. Teistes on asjad paremuse poole nihkunud, kui juhtima on pandud eestlasest direktor (küll mitte alati).

Keeleoskus ja meelsus
Probleemsed koolid kipuvad olema seal, kus kohalik omavalitsus direktorite ametisse määramisel nende meelsust oluliseks ei pea, kohti nimetada oleks vist liiast. Tasub lisada, et keelekümbluskoolides seda probleemi ei ole.
Keeleoskusnõuded on kehtestatud keeleliste inimõiguste tagamiseks ning nendega on ligi põlvkond pärast iseseisvuse taastamist Eesti riigis kehvad lood. Praak torkab silma: osa vene koolide õpilasi suhtub Eestisse kui lävepakku, eelistades oma elu Eestiga sidumise asemel muud maailma, osa vene kooli lõpetanud sportlasi keeldub Eestit esindamast.

Vene kool kui tupik
Mis puutub vene õpilastesse, siis 10% neist on eesti kooli õppima asunud ning nende arv suureneb. Muu kodukeelega õpilaste suuremat lõimumist eesti kooli kaudu takistab siin eesti keele kui teise keele ainekava puudumine.
Samas väheneb vene koolides õppivate õpilaste arv kiiresti, viimase viie aastaga on see langenud poole peale. Ka venekeelne gümnaasium tõmbub kokku: lähiaastatel peaks selle õpilaste arv jääma alla 5000 ning selle suutlikkus senises vormis jätkata muutub kaheldavaks. Vene koolid on sattunud õnnetusse olukorda: kuigi kakskeelse õppe arendamisega pingutatakse, on õpilaste keeletase lõpetamisel nõrguke ning edaspidiseks on karjäärivõimalused kehvakesed.
Olukorra jätab seniseks uus õppekava, mis näebki vene koolides ette konkurentsivõimetut tupikharidust, mis on vastuolus võrdsete võimaluste inimõiguspõhimõttega. Ligi pooled koolilõpetajatest ei suuda riigieksamil saavutada õppekavas ettenähtud taset, mis on niigi nõrgem, kui keskkond eeldab ning töökohad ja edasiõppimisvõimalused nõuavad.

Lohutus ja masendus
Vene koolide õpetajate lohutamiseks (ja kõikide teiste masendamiseks) lisan, et ega muudes valdkondades meil lõimimisega parem ole: suur osa Narva arstidest-õdedest ei ole võimelised eesti keeles suhtlema, osa neist ei suuda isegi oma isikuandmeid eesti keeles kirja panna. Ida-Virumaal tuleb liikluseeskirjade rikkujal politseinikele appi asuda, et protokoll arusaadavas eesti keeles koostatud saaks.
Üks on selge: inimõigusi rikutakse Eestis ulatuslikult veel pikka aega ning riigi tegevus selle tõkestamisel ei ole adekvaatne.

Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.