Mart Poomi pere elab nüüd Eestis
Kohanemisraskusi on rohkem Markusel, sest tema vahetas keelt käigu pealt, peab kohe 5. klassi õppekavaga hakkama saama. Andreas käib 1. klassis ja kuna meil koolitee seitsmeselt alles algab, alustas tema koos Eestis kasvanud klassikaaslastega n-ö nullist. Kohtusime lõunalauas pärast tunde, enne trenni.
Eesti omapära on raske ranits
Eestis on lapsed iseseisvamad, panevad selga, mida tahavad, jõuavad kui mitte just kooli, siis trenni ikka omapäi. Eesti ootamatu omapära on tohutu rasked ranitsad. Kui pead veel spordiasju ka kaasas kandma, ei jäägi muud üle kui lasta vanematel end koos selle tohutu kandamiga kooli vedada. Inglismaal oli kõik lastele vajalik koolis olemas. Vanemad juba vaatavadki Andreast mureliku pilguga, et kuidas rühiga lood on.
Ema Lissel kiidab Nõmme kooliperet, kes on vendade probleemidesse väga osavõtlikult suhtunud, pakkudes Markusele võimalust järele õppida ja Andreasele eraldi matemaatikatunde, sest seda on poiss Inglismaal juba kaks aastat õppinud. Andreas lisab, et matemaatika ongi tema lemmikaine.
Markus pidi Inglismaal Manor Lodge Schoolis koolivormi, triiksärki ja lipsu kandma. Nõmmel tavalistes riietes meeldib Markusele rohkem. Isa Mart selgitab, millest vahe tuleb: Inglismaal käisid poisid erakoolis, Eestis tavakoolis.
Markus kinnitab, et klassikaaslastes, poiste-tüdrukute käitumises tema erilist vahet ei näe. Inglismaal olid mõned õpetajad hästi leebed ja teised jälle väga ranged ning Nõmmel olevat samamoodi.
Inglismaal olid Markusel esmaspäeviti, kolmapäeviti ja laupäeviti jalgpallitrennid Watfordi akadeemias. Nüüd ta käib Nõmmel Mart Poomi jalgpallikoolis ja on sealt juba kaks sõpragi leidnud. Watfordis treenisid valitud poisid, kes pidid igal aastal tõestama, et võivad jätkata. Väärilistele oli kõik tasuta, ka varustus. Eesti klubides tuleb tasuda kuumaksu. Nõmmel on Markusel hea käia, sest tema isa on jalgpallikooli omanik.
Poisid peavad sportima
Andreas käib kaks korda nädalas Audentese kergejõustikuhallis algklassidele mõeldud rühmas.
Isa selgitab, et laps peab tegema sporti, et igakülgselt areneda, aga mis ala keegi valib, jäägu enda otsustada. Markusele meeldinud jalgpall juba pisikesest peast, Andreas armastab laulda ja joonistada.
Päriskoolis läheb Markusel kõik „o’key”, esimese veerandi hinded olid viied, üks neli ja üks kolm. Raske on selle eesti keelega, mida näiteks loodusõpetuses vaja läheb. Ema aitab aru saada, mida miski tähendab, ja jälgib, et poisid kodus omavahel inglise keeles kõnelema ei kipuks. Seejuures tunnistab Lissel, et Mart ja Markus on kodus raudsed eesti keeles rääkijad, aga nemad Andreasega pidavat teinekord inglise keele peale ära libisema.
Lissel räägib veel, et välismaal mängides oli Mardil palju kolleege, kes karjääri lõppedes kodumaale naasid ja oma lapsed emakeelsetesse koolidesse panid. Nii et see, mis Poomisid Eestisse tulles algul ees ootab, oli neil teada. Nad valisid tagasitulekuks poistele sobivaima hetke ja olid augustis kohal. Tulid jäädavalt.
Lapsevanemana siin ja seal
Inglismaal käisid lapsevanemad omavahel ja kooliga tihedalt läbi. Lissel näiteks oli viimasel aastal Andrease klassi lapsevanemate vanem, korraldas lävimist ja ühisüritusi. Eestis see päris nii ei ole, küllap sellegi pärast, et Inglismaal oli tegemist erakooliga, emad olid enamikus kodused. Eestis käivad kõik tööl, polegi aega koolis kohvi juua. Selle-eest on meil e-kool, millist Inglismaal ei olnud. Nooremad Poomid kiitvat ka koolitoitu ja lühikest kooliaastat. Inglismaal sa enne 10. juulit suvitama ei saa.
Isa Mart on FC Flora spordidirektor, jalgpallikooli juht, Eesti koondise väravavahtide treener, jalgpalliliidu tegelane. Nii ütlebki ta naljaga pooleks, et Markust näeb ta vähemalt trennis, Andreast siis, kui käib ise Audenteses end liigutamas, aga vahel Andreas juba magab, kui isa koju jõuab. Markus lugevat mõnikord kokku, mis kell isa läks, mis kell tuli, ja ütelnud hiljaaegu, et isa tööpäevad on liiga pikad.
